Juhtum poes

Eile läksime mehega peale d kaubanduskeskusesse. Kõik oli st suht otsas, võtsime lausa kaks käru, tema lükkas ühte ja mina teist. Kui kaup oli valitud, siis suundusime kassa poole, seal oli väike järjekord. Mees läks sappa, ma vaatasin mingit šampooni. Siis läksin talle järgi. Mehe seljataha oli tulnud juba mitu inimest, läksin neist mööda ja siis tuligi lollitamise tuju…lükkasin oma käru neist mööda ja tegin näo, et ma ei tunne oma meest ja ütlesin talle: „Kuulge, hea mees, kas lubaksite mul teie ette tulla?“
Ta sai aru ja ütles: „Jah, ult, mul pole kuhugi kiiret.“
Järjekord sisises ja üks mutike teatas: „See on nahhaalsus, minge aga järjekorra lõppu!“
Pöördusin uuesti oma mehe poole ja küsisin: „Hmm…kas võin oma asjad teie kärusse tõsta? Siin kõigile ei meeldi…“
Ta muigas ja ütles: „No ult.“
Teine naine sealt seljatagant: „Küll on ülbe! Ilma seebita läheb…“
Otsustasin vinti juurde keerata: „Kuulge, kena mees, kas võite maksta ka minu eest?“
Terve järjekord ootas e kinni pidades vastust….
Mees vaikis pikalt, et pinget hoida ja ütles siis: „Mis siis ikka, ult ma maksan. Ärge muretsege.“
Mina: „Te olete ju autoga? Kas viite mu ära?“
Mees ei suutnud enam vastata, milliseid grimasse ta tegi, et mitte naerma pursata….
Ja järjekord oleks mu söönud elusast peast….

%d bloggers like this: