Ajalugu

Allveelaev tekitas 35 aasta eest sõjaohu

1981. aasta 27. oktoobri hommikul seisis Rootsi kalur silmitsi tumehalli allveelaevaga, kolm automaatidega sõjameest komandosilla tornist valvsalt ümbrust jälgimas. Laeval oli tuumarelv.

1939. aasta alguses vedasid tulevaste okupantide väepealikud Moskvas Punaarmeekindralstaabis Vabariigi kaardile jooni, millised tükid “juunirevolutsiooni” eelmängus Nõukogude sõjaväebaasidena enda kätte haarata. Esimesena tehti punane ring ümber Paldiskilinna. Punalaevastikule sobis see paik ideaalselt, pealegi jäätub Paldiski sadam hiljem kui näiteks Tallinna omad.

Veel 1980. aastatel oli okastraadiga ümbritsetud Paldiski s ainus tõkkepuuga suletud linn.

Kes oli Paldiski peremees?

Kes Paldiskis käinud, mäletab ehk veel Vabariigi ajalgi raudteevaksali lähedal kõrgunud suurt majamürakat, mida kohalikud Pentagoniks kutsusid. Selles nüüdseks maha lammutatud hoones oli täiesti salajane aatomiallveelaevnike väljaõppekeskus number 93, üks kahest omataolisest NSV Liidus.

Et aatomiallveelaevad pole kunagi Balti merre pääsenud, siis ei saanud neid olla ka Paldiskis. Jutud Pakri poolsaarel kaljukoobastesse rajatud peidiku, kuhu aatomikud tuumasõja korral varjuda saanuks, on paraku vaid jutustajate endi ülemäärase fantaasia vili ja võiks huvi pakkuda ehk ainult rahvaloomingu uurijatele.

Ainsaks erandiks oli aatomiallveelaeva töötav makett-trenažöör, millele o too sünge hoone ümber ehitatud. Pentagoni sisemuses toimis kõik täpselt nii nagu tõelises allveelaevas. Ainult kaks töötavat õppereaktorit olid kiirgusohutusnõuete tõttu mitu kilomeetrit el, selleks ehitatud spetsiaalses kõrge korstnaga hoones. Praegu valvab seal mahajäetud reaktorite ohutuse üle AS A.L.A.R.A.

Õppekeskuses said Põhjamere ja Vaikse ookeani allveelaevnikud viimast lihvi. Tulevased meeskonnad eesotsas komandöriga harjutasid koostegutsemist eri olukordades. Kahekuulise kursuse lõppedes viis tee juba otse aatomiallveelaevale.

Kuna Punalipulises Balti laevastikus aatomiallveelaevu polnud, allus kogu see õppekeskus otse Moskvale, NSV Liidu sõjamerelaevastiku juhataja asetäitjale. Õppekeskuse ülks olid teenekad merehundid, reeglina kontradmiralid. Neist viimane, Nõukogude Liidu kangelane Aleksandr Olhovikov raporteeriski 1995. aastal Lennart Merile, et pambud on koos. Õppekeskuse ülem sisuliselt o Paldiski peremees ning vastutas ka korra eest linnas ja garnisonis.

157. allveelaevabrigaad

Kuid Paldiskis asus veel teinegi allveelaevastiku üksus – 157. allveelaevade brigaad, mis kuulus Punalipulise Balti laevastiku koosseisu. Seega ei saanud too brigaad kuidagi alluda õppekeskuse ülle, nagu ajakirjanduses aastakümneid on ekslikult väidetud. Mainitud brigaadi kuulus seitse diiselallveelaeva, mis seilasid Balti meres ja pahatihti põhjustasid Skandinaavia riikide rannavalvele omajagu tüli.

Seitsmekümnendatel ilmus meedias aeg-ajalt teateid tundmatu allveelaevadest, mida olevat märgatud kohtades, kus need poleks tohtinud olla. Mõnigi kord võeti asi tõsislt ette ja merre heideti ka süvaveepomme, et kutsumata külalisi pinnale tõusma sundida või nad igaveseks merepõhja jätta. Kogu sellel sekeldamisel polnud konkreetset tulemust. Moskvas vaid muiati – järsku näete viirastusi, härrased, tõendeid ju pole!

Omalaadne kassi-hiire mäng kestis kuni 1981. aasta 27. oktoobrini. Algas see aga nagu sadu kordi varemgi, ikka Paldiskist. 157. brigaadi kuuluv allveelaev pardanumbriga U-137 väljus 16. septembril kell 18.22 sadamast järjekordsele patrullreidile Läänemerel.

Patrullimine pidi kestma 5. novembrini, nädalase vaheremondi ja meeskonna puhkusega Poolas Świnoujście sõjasadamas 7.–17. oktoobrini. Puhanud meeskonnaga allveelaev takerdus ametlike dokumentide kohaselt juba järgmisel päeval, 18. oktoobril, traali ning vigastas navigatsiooniseadet. Laevastiku staapi sellest ettekannet ei tehtud ning tagasi ei pöördutud. Just siit algavad küsitavused ning selgitused, mille usaldusväärsuses on tõsist põhjust kahelda.

Kalur kaitses kuningat

1981. aasta 27. oktoober oli kolmapäev. Reibas rootsi kalur Ingvar Svensson läks nagu ikka oma paadiga kella üheksa paiku merele, et sealt perele leib lauale püüda. Pilk libises harjunult üle hilissügisvärvides rannamaastike ja lainete, kuniks jahmatus sundis silmi sulg ja nähtu uuesti üle vaatama.

Otse kaluripaadi ees, Sturkö küla juures 35 meetri kaugusel rannast, lebas madalikul liikumatult tumehall allveelaev, kolm automaatidega sõjameest ülalt komandosilla tornist valvsalt ringi vaatamas. Rootsi kuningliku sõjamerelaevastiku põhibaasini Karlskronas jäi sealt umbes kolm meremiili, rannavalveradari mast oli veel lähl. Siinsamas kõrval oli sõjasadamani viiv salajane, vaid 12 meetri laiune süvendatud faarvaater, mille rajamine kohalikele mõistagi teadmata polnud. Nõukogude allveelaev oli sealt õige veidi kõrvale kaldunud ning juhtus, mis juhtuma pidi.

Paldiski sadamast järjekordsele patrullreidile Läänemerel suundunud NSV Liidu diiselallveelaev pardanumbriga U-137 sõitis Rootsis Karlskrona lähistel madalikule. Foto: Scanpix/TORBJÖRN ANDERSSONRootsi vetesse jäi laev kümneks päevaks. Algul lubati Moskvast rootslastel laev madalikult lahti tõmmata ja 6. novembril Rootsi ve välja pukseerida.

Ümberringi polnud kedagi. Vaid kalur Svensson, kellenimelisi on vist kuuendik Rootsi rahvast, oma väikeses paadis ja 56 Nõukogude sõjamereväelast oma kividele aetud sünges kindluses. Ingvar Svenssoni selja taga oli kogu Rootsi rahvas kerjusest kuningani ja küllap mees mõistis, et sel üürikesel hetkel vastutab terve kuningriigi saatuse eest vaid t. Heaoluühiskond oli kõik muud valvurid muutnud piinlikult mugavaks.

Kõik nähtu tundub algul sedavõrd uskumatuna, et Andeon kahtlustab esmalt, kas tegu pole mitte Stockholmi peastaabi korraldatud kurikavala kontrolliga.

Svenssoni paadis polnud jaama ning mõtted mobiiltelefonidestki mõlkusid tollal alles Ericssoni ja Nokia inseneride nutikates peades. Kalur pööras paadi ümber ja kihutas lähimat telefoni otsima. Saanud rannavalve korrapidaja toru otsa, soovitas too mehel pea selgeks magada ning ametiasutusi rumalate naljadega mitte tülitada. Või muidu…

Ingvar Svensson ei taganenud aga tol ja nii pidigi piirivalvur kogu jutu Karlskrona sõjasadama staapi edasi andma. Riigimasin oli pöörl hakanud ja kalur Svensson edasisest vastutusest vaba. Kuniks ajakirjanikud ta hiljem üles leidsid ja kogu kuningriigis tuntuks tegid. Mõnedel andmetel viibis koos Svenssoniga paadis ka Bertil Sturkman.

Skeem: Heleri Kuris

Saabub staabiülem

Kell 11.28 saabub allveelaeva juurde Rootsi sõjalaevastiku kaater, pardal Karlskrona mereväebaasi üllatunud staabiülem Karl Andeon. Ta ronib kaatrilt allveelaeva pardale ning tõuseb metallredelit pidi torni. Rootslase katsed komandosillalt põrnitseva kolme allveelaevnikuga inglise keeles jutule saada ei anna tulemust.

Kõik nähtu tundub algul sedavõrd uskumatuna, et Andeon kahtlustab esmalt, kas tegu pole mitte Stockholmi peastaabi korraldatud kurikavala kontrolliga. Järsku on mõni oma või liitlastelt laenatud allveelaev Vene piraadiks maskeeritud ning püütakse t majapidamise valvsust kontrollida?

Andeon läheb üle saksa keelele ja kuuleb vastuseks, et tegu olevat navigatsioonivea tõttu kursilt eksinud Nõukogude allveelaevaga, mille komandör soovib saada kokku Nõukogude konsuliga ning ühendust oma baasiga. Viimane soov tundub eriti kummaline, kuna ka hilisl juurdlusel ei leidnud kinnitust, nagu polnuks laeval Paldiski brigaadiga sidet.

Saksa keele oskajaks ei olnud aga mitte allveelaeva komandör, 3. järgu kapten Anatoli Guštšin, vaid 1. järgu kapten Jossif Avrukevitš. Kummalisel kombel rootslased teda ülekuulamisele ei nõua. Guštšini ülemusel, Paldiski allveelaevabrigaadi tähtsuselt teisel persoonil staabiülem Avrukevitšil olnuks neile ilmselt palju enamat rääkida.

Rootslaste nõudmisele minna komandotornist edasi allveelaeva sisemusse, see läbi vaadata ning üle kuulata komandör, vastasid kutsumata külalised kategoorilise keeldumisega. Nende arusaamade kohaselt olevat sõjalaev osa NSV Liidu territooriumist ning sellele laienevat vaid Nõukogude ed. Asjaolul, et see seisab liikumatult Rootsi territoriaalvetes, polevat mingit tähtsust. Olukord hakkas pingestuma mitte tundide, vaid minutitega.

Luurajad läbirääkimistel

Enamiku riikide saatkondades on osa diplomaatilisi ametikohti eraldatud luurajatele, et neil oleks diplomaadipassi kaitse all ohutum oma asju ajada. Lisaks katuse alla saadetutele, nagu neid nimetatakse, töötavad seal veel sõjaväeatašeed, kes avalikult mundrit kannavad. Pole ndki oma maa luurekeskustes tundmatud, kuid sellel tööl on teistsugune spetsiifika.

KGB alampolkovnik, perfektselt rootsi keelt valdav Boriss Grigorjev oli peidetud NSV Liidu Stockholmi saatkonna teise sekretäri kattevarju taha.

T tegelikuks ülemuseks polnud mitte sealne suursaadik, vaid luureresident. Stockholmi saatkonna sõjamereväeatašee ametit pidas 1. järgu kapten Juri Prosvirnin.

Need kaks diplomaadina esinevat ohvitseri saadetigi alles kaks päeva pärast allveelaeva avastamist Stockholmist Karls- kronasse. Nd jäidki ainsateks NSV Liidu esindajateks, kes sinna suletud piirkonda üldse pääsesid.

Grigorjevi ning Prosvirnini osaks kujunes vaid kohapealse vahemehe tagasihoidlik roll. Kogu seda järjest teravnevat konflikti lahendati nii Moskvas kui Stockholmis kõige kõrgl tasemel. Põhjust oli küllaga.

Relvakonflikt või enamat?

Moskvast tulnud ettepanekutele, et Nõukogude sõjalaevadel lubataks liikumatu piraat madalikult lahti sikutada ja koju viia, anti järsult eitav vastus – jätkub juba sellest, et siin ühel laeval teie lipp lehvib.

Ettearvamatute tagajärgedega tragöödia oli muutumas reaalsuseks. Puhks oli riikidevaheline relvakonflikt, mis teatud tingimustel võib edasi areneda ka sõjaks.

Samas kogus torm jõudu ning tekkis reaalne oht, et laevakere hakkab lekkima ja vesi tungib sisse. Mitte väiksem oht oli aga selles, et laeva vahetusse lähedusse, kaldapõõsaste taha oli varjunud Rootsi eriüksuslaste rühm, kes ootas käsku laevale tungida ning see vallutada.

Oht varitses ka teisel pool – Rootsi merepiiri vahetusse lähedusse oli koondatud rühm Nõukogude sõjalaevu, mida juhtis ristlejalt ??????????? P???????? Balti laevastiku juhataja I asetäitja, viitseadmiral Aleksei Kalinin. Õhus tiirutas retranslaatoriga sõjalennuk, tagamaks NSV Liidu kaitseministrile ja kindralstaabile pidevat kodeeritud sidet sündmuspaigaga.

Oma mälestustes kirjutab admiral Kalinin: “Olime täielikus lahinguvalmiduses, et kui Moskvast tuleb käsk, siis me tungime Rootsi territoriaalvetesse ja toome oma allveelaeva jõuga ära.”

Sama on kirjas ka Balti laevastiku juhataja admiral Igor Kapitanetsi memuaarides. Ettearvamatute tagajärgedega tragöödia oli muutumas reaalsuseks. Puhks oli riikidevaheline relvakonflikt, mis teatud tingimustel võib edasi areneda ka sõjaks.

Hinnates otsest hädaohtu väga kõrgeks, oli Moskva sunnitud teg esimese järeleandmise – rootslastel lubati laev madalikult lahti tõmmata ning ohutusse kohta pukseerida. Ka komandöril lubati laevalt ajutiselt lahkuda ning anda valvelaeva Westervic pardal Rootsi võimudele juhtunu kohta seletusi. Rootslased nimetasid seda ülekuulamiseks, venelased vestluseks. Sisulist vahet pole.

Mida Moskva varjas?

Diiselallveelaevade torpeedod võisid kanda ka tuumarelva. Kas torpeedodel oli tavaline või tuumalõhkepea, oli iga allveelaeva puhul riigisaladus. Uraanil on aga teatavasti omadus levitada kiirgust keelust hoolimata. Kaluriteks maskeeritud Rootsi tuumaekspertidel õnnestus oma väikese paadiga paaril korral siiski U-137 külje alla ujuda. Mõõteriistade näidikud ei jätnud kahtlust – laeval on tuumarelv.

Tuumalõhkepeaga torpeedod polnud U-137 sisemuses ainus, mida võõras silm näha ei tohtinud. Laev oli täis salajast elektroonikat ning luurevahendeid, mis võimalike vastaste omadele milleski alla ei jäänud.

NATO luurel ei õnnestunud kuni NSV Liidu kokkuvarisemiseni lahti murda allveelaevastiku sidekoode, rääkimata tuumalõhkepeade turvalukkude koodidest. Kui väga nad nendest huvitatud olid, näitab kas või 1968. a märtsis Vaiksel ookeanil hukkunud Nõukogude diiselallveelaeva K-129 juhtum.

Balti laevastiku juhataja admiral Ivan Kapitanets (keskel)  võis Poliitbüroo liikmelt, marssal Dmitri Ustinovilt (vasakul) ja NSV Liidu laevastikuadmiralilt  Sergei Gorškovilt (paremal) tervelt 10 päeva iga hetk oodata käsku Rootsi laevastikku rünnata. Foto Ivan Kapitanetsi mälestusteraamatust “Ookeanilaevastiku teenistuses 1945–1992” (“?? ?????? ?????????? ????? 1946-1992. ??????? ???????????? ????? ???????”).

Milleks U-137 Rootsi merepiiri tegelikult rikkus, kuidas suutis mööda ülikitsast salajast faarvaatrit märkamatult liikuda peaaegu kuni rootslaste sõjamereväe peabaasini ja miks pidi pardal ol brigaadi staabiülem isiklikult, ei saa me ilmselt niipeagi teada.

USAs ehitati selle ülestõstmiseks spetsiaalne laev, millelt 1974. aastal üritati vrakk suure saladuskatte all pinnale tõsta ja ära viia. Operatsioon õnnestus vaid osaliselt, peamisi saladusi kätte ei saadud. Hukkunud 98 meremehe märjast hauast pinnale tõstetud surnukehad matsid jänkid lähedalolevale saarele, kõigi sõjaväeliste austusavaldustega.

1991. aastal, mil Venal juba kõik vähegi müügikõlblik kaubaks läks, otsustas ka U-137 kunagine komandöri poliitabi Vassili Besedin taskuraha teenida ja sõitis turistina Rootsi. Ta andis seal intervjuu, kus kinnitas, et laeva juhtkonnal oli korraldus mis tahes hinnaga kaitsta seda rootslaste kätte sattumast. Kui see aga poleks õnnestunud, nägi käsk ette laev koos meeskonna ja tuumalõhkepeadega torpeedodega õhku lasta. Komissari sõnal oli nõukogude ajal laevas muidugi kõva jõud, kuid mingeid tõendeid oma jutu kinnituseks mehel esitada polnud.

Milleks U-137 Rootsi merepiiri tegelikult rikkus, kuidas suutis mööda ülikitsast salajast faarvaatrit märkamatult liikuda peaaegu kuni rootslaste sõjamereväe peabaasini ja miks pidi pardal ol brigaadi staabiülem isiklikult, ei saa me ilmselt niipeagi teada. Kui üldse kunagi. Enamik neist, kes tõde teadsid, on juba teises kaldas. Ülejäänute ohvitseriau ja ainsaks sissetulekuks olev kõrge sõjaväepension hoiavad suu kindlalt lukus.

Väärib tähelepanu, et pärast juurdlust kedagi selle juhtumi pärast tribunali alla ei antud. Kui tegu olnuks tõesti vaid lohaka laevajuhtimisega, nagu avalikkusele selgitati, olnuks selleks põhjust enam kui piisavalt.

1981. aasta 6. novembri Rahva Hääles kümnepäevase hilinemisega ilmunud TASSi pisisõnumis põhjusena nimetatud navigatsiooniviga ajas naerma isegi sadamasöökla nõudepesijad.

1981. aasta 6. novembri Rahva Hääles ilmus kümnepäevase hilinemisega TASSi teade juhtunust.

Mõistus võidab

Realistidest rootslased ei hinnanud oma võimalusi laeva hõivamiseks suurks, kui need tegelikult olid. Jõud jäi napiks ning vene karu nahk kuningalossi kaminasaali seinale toomata.

Punalaevastikul oleks muidugi väge ülegi jäänud, et laev jõuga ära viia. Moskvas leidus ka neid, kes väga oleks tahtnud rootslastele 1709. aastal Poltava all saadud kaotust meelde tuletada. See oleks aga võinud kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi, ja seda palju kauglgi kui vaid Stockholmis. Kremli kõrgeim juhtkond otsustas lõpuks, et Rootsi sõjalaevastikule jõuga kallale ei minda.

6. novembri hommikul kell 8.15 alustas U-137 Rootsi sõjaväe puksiirlaeva Achilles trossi otsas tagasiteed oma baasi.

Kell 8.40 ületas allveelaev Rootsi merepiiri ja käivitas diiselmootorid. Suure rühma Nõukogude sõjalaevade saatel algas süngevõitu mereparaad. Oktoobripühade paraadmarsini Punasel väljakul oli jäänud 25 tundi.

U-137 sai aga üsna pea uueks hüüdnimeks “???????? ??????????”*. Tõsi, mitteametlikult, kuid igati põhjendatult. Rootsi noorsotsid olevat lausa uhkusest õhetanud.

* keeles “Rootsi kommunistlik noor” või “Rootsi komnoor”. Sase nimega laevu oli Nõukogude sõjalaevastikus mitmeid, näiteks ?????????? ???????, ka miinitraaler ?????????? ???????

Autor:  Jüri Ehasalu

Allikas

%d bloggers like this: