Kirev elu, Välisuudised

ALASTI MAAILM | Krister Paris: olemegi jõudnud jälgimisühiskonda. Peitu pugeda pole enam kuhugi


Telefonside jälgimisprogrammid on laialt saada. Demokraatlikele ühiskondadele avaldab see vapustavat mõju.


Juuli keskel lõhkes pomm. 17 meediaettevõtte uuring paljastas, et kümned riigid nuhivad i firma NSO programmiga Pegasus ajakirjanike ja teisitimõtlejate järele. Ent paugu kaja haihtus kuidagi tühjusse. Eks oli jah midagi ja küll on ennegi nuhitud ja keda see ikka väga üllatas…

Ometi kuulutas kõmakas täiesti uue ajastu saabumist. Märkamatult on meie silme all toimunud areng, mis peaks eriti demokraatlikes riikides elavatel inimestel kõhu alt õõnsaks võtma.

Lühidalt kirjeldavad eksperdid Pegasust kui programmi, mis tungib sihtmärgi telefoni ja avab seal omanikule märkamatult akna. Programmi omanik saab kõnesid pealt kuulata, telefonis leiduvat lugeda ja soovi korral kaamera käivitada.

Sellest pole enam kasu, kui terroristid või uimastikaubitsejad suhtlevad krüpteeritud kanalites nagu WhatsApp või Telegram, mille „signaali” pealt kuulata võib olla sisuliselt võimatu. Piisab, kui lõppjaamast ehk telefonist endast läheb otsepilt sinna, kuhu vaja. Eriteenistuste tööd see kindlasti lihtsustab ja kui hästi läheb, aitab nuhkvara ühiskonda turvalisks muuta.

Aga kui ei lähe hästi? Väljatulnud juhtumite järgi teame ju stki, kui suur kiusatus on nuhkida kasvõi elukaaslase või „eksi” terviseandmete järele isegi siis, kui on teada, et iga niisugune samm jätab jälje. Ent kui vahelejäämise hirmu üldse pole? Ja nuhkida tahaks mitte isiklikust kättksuhimust, vaid selleks, et kümne küünega võimust kinni hoida?

Esimene pääsuke


Vaatame ajas natuke tagasi. NSO-nimeline kompanii jõudis esimesena avalikkuse huviorbiiti 2018. aastal, mil Saudi Araabia konsulaadis „jäi kadunuks” dissidentlik ajakirjanik Jamal Khassogi, kes hiljem välja imbunud info järgi tapeti ja tükeldati. Paar kuud hiljem andis teine Saudi Araabia dissident Omar Abdulaziz NSO kohtusse, väites, et tolle tarkvaraga oli Khassogi kadumisele eelnenud kuudel loetud sadu nendevahelisi sõnumeid. Võimalik, et sealt saadi otsest teavet, millega ajakirjanik surma meelitada. Kohtuprotsess kestab seniajani. Igal juhul pidas kohtunik tõendeid piisavaks, et mitte rahuldada NSO taotlust kohtuasi lõpetada.

Washington Post, kelle kolumnistina Khassogi töötas, uuris seepeale asja lählt ja sai teada, et Saudi Araabia oli tõesti saanud i valitsuselt loa osta NSO tarkvara, sest Tel Aviv soovis oma Iraani-vastasele sunni liitlasele rõõmu valmistada.

Hiljuti avalikuks saanud teave näitab, et asi läheb saudidest märksa kaugle. Nuhktarkvara on jõudnud üle 50 riigi käsutusse. Ja sihtmärgid pole kaugeltki üksnes tüüpilised kriminaalid, kaugel sellest. Ikka inimõigusaktivistid, ajakirjanikud ja muu kahtlane seltskond.

Mitte ainult Saudi Araabia sugustes autokraatlikes riikides, vaid ka enam-vähem toimivas demokraatias nagu Maroko või . Ja… Ungaris. Euroopa Liidu riigis, mis peaks vählt kirjatähe järgi teguts samas õigusruumis kus meiegi.

Demokraatia kriis


Ajakirjanikud tegid kindlaks, et vählt 37 Pegasusega pealt kuulatud telefoni kuulusid kindlasti Ungari elanikele ja tegelikult võis neid olla 300 ringis. Kindlalt on teada, et pealt on kuulatud kaht ajakirjanikku, Szabolcs Panyit ja Andr?s Szabót.

Kuna NSO on müünud oma tarkvara (vählt ametlikult) üksnes valitsustele, on järeldus ühene: riigi salateenistus kasutab omaenda ajakirjanike vastu tarkvara, mida ise turustab kui relva. Ja kes teab, kelle vastu veel. Prantsuse president Emmanuel Macron igatahes laskis pärast paljastuste ilmsikstulekut oma telefoni välja vahetada.

See, mis ajakirjanikele paljastus, tähendab uut, täielikku madalseisu isegi riigile, mis on mandunud peaminister Viktor Orb?ni valitsuse ajal sujuvalt demokraatlikust mingiks hübriidrežiimiks. Riigiks, kus suurem osa meediast on otse ja kaudselt riigi kontrolli all, kohtutes langetavad otsuseid peaministri liitlased ja kõike seovad valitsusjuhi lähiringkonda viivad korruptiivsed rahaniidid. Orb?n on ka Euroopa suurim illiberaal, nagu ta uhkusega kuulutab.

de facto

Ent see pole veel kõige hullem.

Mitte üksnes riigid


Tegelikult oleme me kõik, igaüks meist, ühtäkki otsekui kärbes peeglil luubi all. Ja me ei tea, kelle luurav silm teisel pool suurendusklaasi meid põrnitseb. FSB? CIA? Kapo? Neid me tunneme ja teame. Samuti nagu me teame maast madalast, mida halba kätkeb endas , isegi kui teinekord ei oska midagi ette võtta. Kuid põhimõtteliselt on ettekujutus ols. Ja siis tulevad narkootikumid…

Ühesõnaga, ei maksa teha endale illusioone. Sellist nuhktarkvara võib kui mitte juba praegu, siis järgmisel aastal osta endale enam-vähem igaüks.

Was für ein interessantes Gespräch haben Sie gestern gehabt, Frau Merkel!

Muidugi oli juba seegi šokeeriv, aga vählt selles ulatuses, mida me teame, siiski kraad viisakam. Jah, NSA, kus Snowden töötas, nuhkis ka ameeriklaste järele, aga vist siiski ei sihitud teadlikult poliitilisi oponente. Mitte nagu Watergate’i skandaali ajal.

Ent NSO (kuidagi ei taha uskuda, et akronüümi sarnasus on juhuslik) ei küsi, kelle puhul t programmi rakendatakse. T vaid müüb ja peseb käed puhtaks. Kui kuskil puhkeb skandaal, eitab jõuliselt enda osalust.

Kes tahab, võib neid ju ka uskuda, vahet pole. Nagu Venal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud valitsuse hämara salalaboratooriumidest turule. Mine, kauple ja osta.

Nagu


„Need inimesed pole arendajad, nad ei arenda midagi kasulikku,” sõnas ta ajakirjale Die Zeit antud intervjuus. „Nad on nakatajad. Nad külvavad telefonidesse haigusi. Nad otsivad nõrkusi, vaktsineerimata sisenemispunkte. Nad on otsekui tööstus, mis toodab nimme vaktsiinidele vastupidavaid e variante.”

Snowdeni hinnangul pole näha, et keegi isegi üritaks tärkavale tööstusharule piiri panna. „Nad panevad inimesi vangi, korraldavad nende tapmise. Jutt on erakompaniist, mis häkib nagu omal ajal NSA. See peaks hirmutama meid rohkem kui miski muu, sest jutt pole enam ühest ettevõt, vaid tervest tööstusharust.”

Nagu Venemaal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud valitsuse hämaratest salalaboratooriumidest turule.
Nagu Venal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud valitsuse hämara salalaboratooriumidest turule.

Mõistagi ei saa sellise tööstuse ulatusest lugeda majandusaasta aruanne. Mida ütleb näiteks teadmine, et NSO kasum oli kolm aastat tagasi tagasihoidlik 250 miljonit? Aga t konkurentidel? Polegi tähtis. Mida aeg edasi, seda rohkem peaks toimima massiefekt.

Edasi tulevad teenusepakkujad, kes teevad väikese tasu eest „päringuid”. Jne, jne. See on üksnes loogiline areng ja ei maksa naiivselt ripsmeid ripsutades unistada, nagu suudaks mõni regulatsioon seda pidurdada.

Nii et, hea lugeja, ei kulu palju aega, kui sinagi saad soovi korral oma naabrimehe, aga miks mitte ka selle teksti tagasihoidliku autori telefoni üle võtta. Ning naabrimees sinu oma ja mina omakorda… Saate isegi aru. Veel üks privaatsuse illusiooni barjäär on purunenud.

Mida tähendab see ühiskonna arengule? Suletud maades teavad dissidendid, et on veel rohkem üksi. Ja valitsused teavad neist palju rohkem. Aga kas avatud ühiskondades suurendab igaühele kättesaadav, peaaegu kommunistlik Suur Vend pigem usaldust või sunnib inimesi otsima kapseldumiseks erakorralisi meetmeid? Saame näha. Lähs perspektiivis tasub olla valmis tõelisteks sigadusteks ja tülgastavateks andmeleketeks.

SKUJU | Hiinlastel järjekord ukse taga

Totaalne jälgimine Hiina moodi: lisaks ohtratele kaameratele hoiavad turistidel silma peal ka turvamehed.
Totaalne jälgimine Hiina moodi: lisaks ohtratele kaameratele hoiavad turistidel silma peal ka turvamehed.

Ega varjudes liikuvad kompaniid pole ainukesed, kes soovivad teenida oskusega vaadelda ja järeldusi teha. Juba mõnda aega turustab oma vastavaid tehnoloogiaid Hiina, kelle näotuvastussüsteeme ja erinevate andmekogude ühildamist lihvitakse täiuslikkuseni uiguuride peal Xinjiangis.

Kaubaks ei lähe üksnes näotuvastus. Niisama tarvilikuks on kujunenud tarkvara, mis aitab poliitilistel teisitimõtlejatel silma peal hoida. Vabaühenduse Freedom House andmeil on Hiina järelevalvesüsteeme praeguseks ostnud 18 riiki – peale tüüpiliste kahtlusaluste, nagu Usbekistan ja Araabia Ühendemiraadid, ka näiteks Saksamaa. Kokku 36 riigi ametnikud on saanud hiinlastelt itust õppeaines „avaliku arvamuse suunamine”, mis Hiina mõistes tähendab tsensuuri.

Tundub düstoopiline? Kõige hullem on see, et võime Hiina stiilis kontrolliühiskonda jõuda rahvahulkade aplausi saatel. Eks kadesta nii mõnigi Hiina „sotsiaalset punktisüsteemi”, kus hästi käituvad inimesed saavad teis rohkem privileege. Eriti halvasti käituvad aga…

Ent keda nad ikka huvitavad? Süsteem häälestatakse ikka nii, et keskmine kodanik end hästi tunneks. Ja kui mõnikord punktisummat punase tulega üle tee mineku eest kärbitaksegi, pakub lohutust teadmine, et kuskil keldrites hoitakse kinni tst märksa jälgimaid, paati kõigutavaid ja korda õõnestavaid tüüpe. Ja kui ta väljendab selliste suhtes valvsust, küll see liiklusrikkumise eest kaotatud punktid kuhjaga tasa teeb.

Ärge lootkegi, et inimnäoline Orwell meilgi paljudele võimaluse korral meeldima ei hakkaks.

Allikas

%d bloggers like this: