Näkineid ujub Vetevana juurde ja teatab:

“Isake, need inimesed on ikka igavesed julmurid!”

“Kust sa seda võtad?!” imestab Vetevana.

“Eile nägin oma silmaga, kuidas laeval seoti mingi elukas köie külge, visati vette ja veeti siis päev otsa merepõhjas ringi!”

“Ja mis sina tegid?”

“Mina lõikasin köie läbi ja väsinud elukas jäi põhja lebama.”

“Tubli, tütreke, tubli, aga ära sa enam niimoodi tee – see oli tuuker…”