Lihtne vastus küsimusele, kes on Kalevipoeg, oleks muidugi, et Kalevipoeg on meie rahvuskangelane. Aga tegelikult on ta kokku klopsitud, mitte «rahva suust» pärit.

Tõelised Kalevipojad

Rahvasuust pärit Kalevipoeg on hoopis see tüüp, kes töötab Soomes, kuna seal makstakse paremat palka – ka neile, kel erilisi oskusi pole.

Aga ajas tagasi minnes võiks siinkohal ka arutada, kas näiteks 19. sajandil Venemaale parema elu nimel kolinud eestlasi saaks samuti pidada Kalevipoegadeks? Või neid eestlasi, kes siirdusid parematele jahimaadele 1920ndatel aastatel – Lõuna-Ameerika riikidest Kanadani?

Sellisel juhul tegutsevad Kalevipojad absoluutselt kõikides riikides üle maailma. Soome Kalevipojad kolivad Rootsi, sealsed Norra jne.

Kalevipoeg kui defitsiit

Kõigepealt tuleb kohe tänada issandat jumalat, allahit ja presidenti, et Eno Raua noortele mõeldud lühikokkuvõte «Kalevipojast» taaskord ilmus. See muudab minu elu palju lihtsamaks, mida oleks siin ehk asjakohane selgitada.

Vaadake: ehkki statistikaameti ja EKRE andmetel ei sünni Eestisse ühtegi last, pole kunagi sündinudki – ja need, kes ikkagi sünnivad, elavad talumatus vaesuses –, leiab igal kevadel aset sama jama ja ikaldus.

Kalevipoeg on nagu mingi värd, kes õmmeldi kokku kättesaadavatest kehaosadest ja jubinatest.

Minu ukse taha roomavad nagu erksad vihmaussid igasuguste laste emad ja isad ning hakkavad nuiama, et ma võiks neile eraldada Eno Raua kultusteose sellest vana Kalevi imepärastest pojast, kuna nende paduvaestel ja ühtlasi ka olematutel lastel algavad eksamid, aga poeg on kuulutatud kohustuslikuks kirjanduseks.

See on väga kurnav periood, mis tõotab nüüdsest läbi saada, sest kordustrükk, halleluuja, on päevavalgust näinud ning tulnud meie sekka selleks, et minu hingele tonnide kaupa tröösti ning õnnist rahu toimetada. Kiidetud olgu Tammerraamatu kirjastus, kelle ainus prohvet on Tammer!

Kohalik Frankenstein

Miks seda poega õppida, jääb muidugi täiesti iseküsimuseks. Kalevipoeg ise on nagu mingi raju värd, kohalik Frankenstein, kes õmmeldi kokku kättesaadavatest kehaosadest ja jubinatest.

Juba 1839. aastal mõeldi, et mis oleks, kui annaks eestlastele rahvuskangelase ja eepose?

Kalevipoega lugedes ja selle eksperimendi algust teades meenutab see Lenini-aegset nõukogude teadlast, kes 1920ndate alguses proovis ristata ahvi ja inimest, et saavutada olend, kes on küll loll, aga tugev ja kasulik. Näiteks lahinguväljal.

Kalevipoja tõid maale sakslased

Kui kommunistlik teadus sellega hakkama ei saanud, tehti Eestis asi ära peaaegu 100 aastat varem. Nimelt – Õpetatud Eesti Seltsi liige Georg Julius von Schultz-Bertram, kes mingi veidra, aga kestva tuju ajel väga eestlasi armastas, heietas ühel teatud kogunemisel (ilmselt visati kõvasti viina, siis tulevad julged mõtted) juba 1839. aastal, et mis oleks, kui annaks eestlastele rahvuskangelase ja eepose?

Why not, nagu öeldakse. Oleks huvitav ja teaduslik sooritada osalusvaatlusi, et mida rääkivad tööloomad sellega peale hakkavad?

Tehtud-mõeldud. Bertrami mõte tundus igati kepsakas, Faehlmann alustas 1839 otsast peale, 1850 jätkas ja lõpetas projekti Kreutzwald. 1853 saigi algne raamat sellest suurt kasvu pojast, juhmivõitu loikamist, valmis. Edasine on ajalugu.

Ja nüüd on enne edasi lugemist paras hetk kuulata Aapo Ilvese ja Redneck Rampage “Kalevipoja” ainetel kokku seatud lugu “Aga ükskord algab aega”.

Talutaatidega erilist pistmist pole

Aga saksa juurtega sellid läksid täkku täis ning otsustasid väheke õli tulle visata, mistõttu lõplikul Kalevipojal pole meie talutaatidest esiisade ega nende peeruvalgel veeretatud pajatustega suurt midagi pistmist.

Aga saksa juurtega sellid läksid täkku täis ning otsustasid väheke õli tulle visata.

Vaevalt kümnendik pärineb originaalseist maarahva leelotusist, ülejäänu on kurat teab mis. Süžeed Euroopas levinud muinasjuttudest, mõjutuskäigud Kalevalast, tera siit, teine sealt, justkui oleks kana õue peale lahti lastud ja palutud tal seal pisut kõike kättepuutuvat nokkida.

Kohalik Kalevipoeg ei teadnud isamaalisest paatosest midagi

Ega kõike ka välja ei mõeldud. Eestlaste pärimustes toimetas ja sekeldas tõepoolest üks suur ja loll poiss, kes kive pildus, suure osa ajast kusagil põndakul tukkus, aga too ei andnud rahvuskangelase mõõtu kuidagi välja, oli pigem selline pisku arunatukesega kepihuviline noormees, kes ajas mööda maastikku õhetavaid neitsisid taga, et neid põrutada – ja kes olid eelmainitud pojaga võrreldes samuti vähemalt sama kepihuvilised.

Sihukest pidulikku paatost, kuidas ükskord Kalev jõuab koju eesti rahval õnne tooma, eesti põlve uueks looma, ei tulnud ühelgi laulikul pähe esitada. Mitte keegi poleks sellest aru saanud. Prevaleerisid toores jõud, meelas seks, napsivõtmine ning sihitu mööda maad ringi tuiamine.

Kalevipoeg, tavapärane kratt

Nii meenutabki meie täna klassikuks peetav poeg kummalist ristsugutist paljudest asjadest, nagu oleks keegi kuuri all salaja puskariaparaati kokku klopsinud, aga kasutanud selleks igasuguseid käepäraseid vahendeid: surnud sugulase tükke, õmblusmasina osasid, vankrirattaid, reha, atra ja mida kõike veel.

Tulemuseks oli täiesti tavapärane kratt, kes ise mõelda ei suutnud, küll aga oskas oma jõudu absoluutselt mitte sihtotstarbeliselt kasutada.

Kalevipoeg on nagu Jaan Tatikas, kes ehitas sellist masinat, mis munakivid otsemaid maitsvaks hakklihaks muudab.

Mõnes mõttes oleks Kalevipoja autor nagu Bornhöhe poolt välja mõeldud maailmakuulus leiutaja Jaan Tatikas, kes ehitas sellist masinat, mis munakivid otsemaid maitsvaks hakklihaks muudab, või konstrueeris aparaati, mille abil nii õhus, maa peal kui vees vabalt liikuda saab.

Ja kirja oleks selle kõik justkui pannud teine kangelane samast raamatust – universumi suurim kirjanik Salomon Vesipruul, kes puu otsas istudes kurtis, kuidas tema püksid on kellegi õudse inimese poolt sulaliimiga oksa külge kleebitud.

Nüüd aga on kõik pojast rääkides kuidagi pidulikud ning üsna imelik on vaadata selle arulageda tegelase seiklusi, seda eriti, kui nood peaksid olema Taska imekaunis nahkköites.

Keegi parun ehitab Kalevipoega

Kalevipoja outfit’i asjus on kellu haaranud ka vähemalt üks saksa soost mõisnik. Näiteks Nõmme pärisperemees Nikolai von Glehn, kes püstitas oma lossi vastu sarvilise Kalevipoja, keda eestlased paugupealt kuradiks kutsuma asusid. Skulptuur kujutab kangelast, kellel on metsloomanahk õlgadel. Nuiale toetuva figuuri modelliks võttis Glehn iseenda ja suurendas kõiki mõõtmeid neli korda.

Kalevipoja outfiti asjus on kellu haaranud ka vähemalt üks saksa soost mõisnik.

Postimees kirjutab 18. septembril 1899: «Nõmme metsas Tallinna juures ehitawat keegi parun oma käega kiwist hiiglast, nagu «S. Otetsheshvale» kirjutatakse. Hiiglane peab nii suur saama, et ta rind metsa latwade kohale tuleb. Kahe aastase tööga olla parun kuju ju põlwist saadik walmis teinud. Haruldast ehitamist käiwat uudishimulikud waatamas.»

«Lolluse parem kokkukõla»

31. oktoober 1913. aastal ilgub Postimees Glehni «kuradi» üle varjamatult: «Kohalikus kinoteatris «Apollos» näidatakse wiimase nädala uudiste seas ka üht kuju, millel pikk habe ees, tohutu suur nui käes ja sarwed pääs on. Seletusekirjast wõib lugeda, et see kuju eestlaste muinasaegset wägimeest Kalewipoega peab tähendama.

Halenaljakas eksitus! Kuju, mida kinoteatris «Apollos» näidatakse, on Tallinna lähedal Nõmmel keegi mõisaomanik von Glehn omas pargis üles ehitanud. Kalewipojale omas pargis ausammast üles ehitada pole von Glehnile mõttessegi tulnud.

Kas ei tahaks kinomeistrid mõne wanaaegse Eesti jumala kujutust näidata? Siis oleks ju lollusel täielikum kokkukõla.

Et kuju rohkem tähelepandawaks teha, ehitas v. Glehn kujule ka paari jala pikkused sarwed pähe. Rahvas hüüabgi kuju «Glehni jätilane» ehk «Glehni kurat». Austatud kinomeistrid tembeldasid ta aga Kalewipojaks. Nõnda saadakse paljudes maanurkades meie muistsest wägilasest «ilus» kujutus.

Kas ei tahaks kinomeistrid seda meile tulewikus kui mõne wanaaegse Eesti jumala kujutust näidata? Siis oleks ju lollusel täielikum kokkukõla.»

Poja toimetamised

Aga uuesti Kalevipoja lasteraamatust. Võime resümeerida, et Eno Raua näol oli tegemist mingil moel justkui halastajaõega, kes üritab tärkavat noorsugu kaitsta ja kirjutas poja mõttetud toimetamised väheke lineaarsemaks ning arusaadavamaks, nii et neid saab isegi koolis õpetada.

Kuuri all kokkutaotud puskariaparaadist on pikapeale saanud rahvuslik viinavabrik.

Lõppkokkuvõttes peame nentima, et kuuri all kokku taotud puskariaparaadist on pikapeale saanud rahvuslik viinavabrik, mille kohta kõik usuvad, et see toodab puhast «Vana Tallinnat».