Kodanikud võivad järjekordsest liberaalide mandumise verstapostist mõelda, mida tahavad. Võivad arvata, et kasiinode maksudest vabastamine on kultuurile hea, ka mina arvan nii. Käibelolev roojane kultuurilaadne pettus ei vääri sentigi. Korrumpeerunud, kommunistliku ja ebaprofessionaalse homopalagani rahata jätmine on teene eesti kultuurile. See on õiglane.
Keeruline mõte, aga ma ei hakka seletama, ei ole nii oluline. Samuti arvatakse, et liberaalid vabastasid õnneurkapidajad meelega maksudest ja saavad selle eest prisket pistist. Selge see, tegu on ennast aastate jooksul tõestanud alatute sahkerdajatega. See on kindel. Nodi kokkuajamine on hüpotees, mida tasub alati kaaluda, iga seaduse puhul, globalistide iga liigutuse enesesestmõistetava eeldusena.
Kahjuks on sellel hüpoteesil probleem. Sel kombel me näeme küll ilmselget kuritegelikku motiivi, ei näe aga veelgi ilmselgemat lollust. Üks ei välista teist, korruptant ei pea ilmtingimata olema nutikas. Pätt võib olla juhm ja väga sageli ta seda ka on. Sherlock Holmesi lugudest tuttav kuri geenius Moriarty on pigem romantilist laadi fiktsioon – tavakurjategija on tavaline töllakas.
Skeem näib esimesel pilgul nutikas. Väike elegantne tekstinihe ja seadus saab hoopis teise mõtte. Hasartmängu asemele pandi osavusmäng ja seadus kaotas mõtte. Kas me oleme varem näinud sarnast poliitiliste teenuste osutamist? Jah. Kogu aeg, aga kas me oleme näinud sarnast, võiks öelda loovat lähenemist. Ei ole, sest see ei ole tõenäoline.
Korrumpeerunud seltskonna keskmine tase on erakordselt juhm. Toetan kirjaoskamatuse, võhiklikkuse ja juhmuse kumuleeruva koosmõju teooriat. Korruptandi edutavad korruptante, mitte arukaid ja kirjaoskusega õnnistatud inimesi. On igati mõistlik oletada, et ametnikud ei teagi, mis on õnnemäng, hasartmäng või kasiino.
On enam kui tõenäoline, et tüübid ei teegi vahet osavusmängudel (noolte loopimine, keksu kargamine, pussitamine) ja õnnemängudel nagu rulett, pokker, 21 või baccarat. Need klounid ei tee ju sugudelgi vahet! Intellektuaalne küündimatus on globalistide ringkondades langenud seninägematu ja piinliku põhjamuda tasemele.
Ükski kultuurne inimene ei oleks saanud teha nii lolli viga. Kõik, kes on tuttavad Fjodor Mihhailovitš Dostojevski elulooga või klassiku isiklikul kogemusel põhinevat lühiromaaniga “Mängur”, ei saa õnne- ja osavusmängu segi ajada. Nii lolli seaduse saab teha ainult täielik kultuurivõhik ja lojus.
“Mängur” on ilmunud eesti keeles, seda häbiväärsem on kogu see soperdus. Dostojevski lugu jutustatakse noore vene õpetaja Aleksei Ivanovitši vaatenurgast, kes teenib teenistust jõukas vene kindrali perekonnas välismaises kuurortlinnas Roulettenburgis (fiktiivne nimi, mis viitab Wiesbadenile Saksamaal).
Perekond ootab kannatamatult vana rikka vanaema surma, et pärand omale krabada. Ehkki Aleksei armub kindrali kasulapsesse Polinasse, keerleb tema elu üha rohkem ruletilaua ümber – hasartmängu kirg võtab võimust, viies kangelase eufooria ja meeleheite vahele. Hasartmängusõltuvus on tugevam kui sugutung, ütleb meile Dostojevski
Raamat uurib sügavalt hasartmängusõltuvust, inimlikke nõrkusi, armastust, uhkust ja saatuse mängu. See on täis psühholoogilist pinget, irooniat ja Dostojevskile omast inimhinge pimeda poole analüüsi. Dostojevski ise oli mänguhaige, täiesti ebanormaalne ja amoraalne kaabakas sealjuures. Tema jaoks oli mängurlus filosoofia, isegi ilmutuslik religioon, kui soovite, milles avaldasid ennast kosmose varjatud seaduspärasused.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, loete, satute vaimustusse ja lõpetate aia all, põgusa vahepeatusega mõnes kassikullaga üle külvatud kasiinos. Mõte on selles, et iga normaalne kultuurinimene on Dostojevskit lugenud ja juba sellepärast ei saa ta pubi noolemängu ja ruletti segi ajada. Ruletilaudu on muidugi erinevat liiki, nt Roulette française… aga ka see teadmine on täiesti üleliigne.
Tavaline normaalne inimene saab läbi ka massimeelelahutusega ning liigub selle varal jõudsasti kahel jalal edasi. Vaevalt et ükski normaalne inimene, täisväärtuslik lääne tsivilisatsiooni esindaja, ei ole kursis agent 007 ja tema tegevusega. See on loomulik, võiks isegi öelda kohustuslik.
Süvariikliku taustaga briti kirjaniku Ian Flemingi esimene Bondi romaan kannab pealkirja “Casino Royale”, teos ilmus 1953. aastal. See on legendaarse spioonisarja alguspunkt, kus tutvustatakse agent 007-d – James Bondi. Raamatu järgi on tehtud 50nendatel teleadaptsioon, 60nendatel paroodia ning 2006. aastal sama pealkirjaga 21. ametlik Bondi-film – Daniel Craigi debüüt Bondina.
Romaani andmetel saadetakse Briti salateenistuse agent James Bond Prantsusmaale Royale-les-Eaux’ kasiinosse, et pankrotistada ohtlik Nõukogude agent Le Chiffre kõrgete panustega baccarat’i mängus, ka see lugu lõppeb verise märuliga. Seega on ka nendel ametnikel, kes veel ei ole leidnud võimalust Dostojevki ega Flemingi loomingu lugemiseks, võimalus liikuva pildi vahendusel ennast hasartmängu alustega kurssi viia.
Vähemalt sellel tasemel, et osavust ja õnne ning osavusmänge ja õnnemänge mitte segi ajada. Võlgnen selgituse, kasiinos võib algaja õnne tõttu esimesel õhtul võita miljoneid, aastate jooksul teenivad stabiilselt raha aga ainult osavad mängijad nagu professionaalsed pokkerimängijad Phil Ivey, Markku Koplimaa või Daniel Negreanu.
Pokker on klassikaline näide: kaardid jagatakse juhuslikult (õnn), aga matemaatika, panustamise strateegia – tuntumaid näiteid on Martingale, psühholoogia, bluffimine ja vastaste lugemine (osavus) otsustavad, kes pikas plaanis võidab. Kui otsida analoogiaid meie tänaselt poliitika maastikult, siis Maarjamaa poliitilises kasiinos teevad ilma liberaalsed valemängijad ja kelmid ja see on väga rumal strateegia, sest viib otseteed vanglasse. Varem või hiljem.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.01.2026
