Ida-Viru lasteaias

Ida-Viru lasteaias küsib kasvataja lastelt, kas nood ikka teavad, kes on vana-aastaõhtul peredes kõige oodatum külaline. “Po-lit-sei!” vastavad lapsed kooris.

Tunned, kui kõvaks ta läks?

“Kallis, tule siia! Tule ja katsu, ära karda! Pigista natuke….Tunned, kui kõvaks ta läks?” “Tunnen jah…” “No vot! Palju ma pean sulle rääkima, rsk, et ära jäta leiba lahtiselt lauale vedelema!!!”

Igavene võimas kult

Metsas jookseb kult, igavene võimas! Murrab otse läbi võsa, langetab kõik ettejäänud puud. Öökull lendab mööda ja näeb teda, kihutab otsejoones Winny-Puhhi maja juurde ja hüüab rõõmsalt: “Puhh, Puhh, Notsu on armeest tagasi!!!”

Palun tooge soola!

Mees on restoranis.
“Hei, kelner, palun tooge soola!”
“Olgu, aga kumba te soovite –  “pagan küll” või “no minge per*e” soola?”
“???…….No tooge seda esimest.”
Kelner toob, mees raputab ja raputab, aga vaid mõni üksik tera pudeneb.
“Pagan küll, midagi ei saa kätte, tooge seda teist!”
Kelner toob teise soolatopsi.
Mees raputab, kork lendab pealt ja kogu sool pudeneb taldrikule.
“No minge per*e!!!”

Noh, kas vanemad jälle riidlevad?

Poiss läheb vanaemale külla.

“Noh, kas vanemad jälle riidlevad?” uurib vanaema.

“Ema tuli reisult ja tõi sealt mingisuguse tripperi…” ohkab poiss. “Andis isale, onule ja naabrimehele. Ja nüüd kõik riidlevad ja karjuvad seal. Ma ei saa aru? Kas ta tõi siis seda liiga vähe või jaotas ebavõrdselt…?”