Valetamiskelladega sein

Mees satub taevasse ja tema selja taga on sein kelladega.
“Mis sein see on?”
“See on valetamiskelladega sein. Iga kord, kui valetad, liigub seier ühe koha võrra edasi!”
Mees näitab mingi kella peale ja küsib:
“Kelle kell see on?”
“See on Ema Teresa kell, see pole kunagi liikunud.”
“Aga kelle kell see on?”
“See on Abraham Lincolni kell. See on kaks korda liikunud.”
Mees mõtleb natuke ja siis küsib
“Aga kus Hillary Clintoni kell on?”
“Aa… No see on Jumala kabinetis – ta kasutab seda laeventilaatorina!”

Mees hüppab elus esimest korda langevarjuga

Mees hüppab elus esimest korda langevarjuga. Sobival kõrgusel tõmbab mees nöörist, et avada põhivari. Kuid see ei avane. Mees tõmbab ruttu teisest nöörist, et avada tagavaravari. Kuid seegi ei avane! Maapind läheneb kohutava kiirusega. Surm silme ees, sikutab mees meeleheitlikult mõlemast nöörist, aga mitte kumbki vari ei avane. Kohe­kohe on ta maapinda tabamas, kui äkki mees ärkab. Naine vaatab talle kurja näoga otsa ja käratab: “Sa võid mu patsidest nüüd lahti lasta!”

OH HÄDA! Mis juhtub, kui koht, kus keiser jala käib, jääb puuduva mündi pärast suletud ukse taha? | Õhtuleht

 

Kui linna peal jalutades või kaubanduskeskuses poodeldes tuleb vajadus end kergendada, aga sente pole taskus, olete suuremas hädas, kui algul arvasite. Algab jalad ristis teekond vajaliku pissiraha saamiseks.

Sündmuspaik Vana-Rooma. Keiser Vespasianus on just kehtestanud uue maksu – muutnud Rooma avalikud käimlad tasulisteks. Keisri poeg Titus on selle peale pahane ja süüdistab teda, et ta hangib raha räpasest allikast. Vespasianus pistab seepeale pojale peotäie münte nina alla ja ütleb: “Raha ei haise”.

Kes kannatab, see kaua elab

APPI!: Kemps on käeulatuses, aga sisse ei saa! Ukse taga olev sendimasin nõuab armutult 20 senti. Kui seda pole, peab jooksma sularahaautomaati otsima või hea usu peale ootama, kuni keegi tuleb kemmergust välja. (Jörgen Norkroos)

Paar tuhat aastat hiljem. Sündmuspaik Eesti, Tallinna südalinn. Otsin tasuta käimlat. Postimaja tualetis peatab hädalise tõkkepuu – olgu häda kuitahes suur, kui 20 senti ei ole, siis edasi ei pääse. Kirun mõttes keisrit.

Pole hullu, üle tee on Viru keskus. Nii kaua pean vastu küll. Sõidan liikuva trepiga peaaegu kempsu uste juurde ja hakkan juba kergendatult hingates linki vajutama, kui näen ukse kõrval masinat, mis sööb ainult 20sendiseid. Taas üks südametu kempsuvalvur, mis elatub inimeste hädast!

Kiikan uuesti rahakoti mündisahtlisse – jah, seal on ainult punased sendid. Lohutust ei paku ka vetsu ukse juures olev rahavahetusmasin, sest see nõuab ainult ühe- ja kaheeurost münti või viieeurost paberraha.

Aga mul ju ei ole! Kes oleks võinud arvata, et kaardiga maksmise harjumus nii kibedalt kätte maksab. Pankurid ja riigijuhid, kes soovivad sularaha välja suretada, pole ilmselt kunagi seisnud avaliku käimla ukse taga, mis nõuab sissepääsuks 20 senti.

Ahaa – siinsamas on sularahaautomaat! Sinise T-särgiga turskel mehel näikse aga olevat seal pikemad toimingud käsil. Minu ees ootab veel kaks inimest. Aeg venib.

Lõpuks ometi! Toksin kannatamatult sisse parooli, vajutan rahatähtede valikus nuppu “muu summa”, et valida viis eurot ja… pagan! See masin ei anna kümnest eurost väiksemat raha! Mida ma selle kümnekaga peale hakkan!

Sikutan kupüüri siiski rahapilust välja ja otsin pilguga sobivaimat poodi, kus see lahti vahetada, kui märkan, et naiste tualetist tuleb välja ema koos lapsega. Sööstan kohale, löön jala ukse vahele, naeratan virilalt mulle järele vaatavale põnnile ja lipsan sisse. Õnnelik lõpp?

APPI!: Kemps on käeulatuses, aga sisse ei saa! Ukse taga olev sendimasin nõuab armutult 20 senti. Kui seda pole, peab jooksma sularahaautomaati otsima või hea usu peale ootama, kuni keegi tuleb kemmergust välja. (Jörgen Norkroos)

See oli eksperiment. Õnneks. Ei taha mõeldagi, kui oleksin pidanud selle kadalipu läbima ehtsa pissihädaga. Päris kogemused elust ongi veel närvesöövamad.

Lapsega pole üldse naljakas

“Olime perega Selveris. Mees hõikas mulle riiulite vahelt, et väiksemal lapsel on häda, ole hea, vii ta kempsu. Haarasin lapse sülle ja jooksin ruttu läbi terve supermarketi vetsu poole,” kirjeldab ema. Kohale jõudes selgus, et ilma 20 sendita laps pissile ei pääse, aga käekott koos rahakotiga jäi mehe kätte.

“Pidin, väike laps käeotsas, tuldud tee tagasi jooksma, mehe riiulite vahelt üles otsima, rahakoti võtma ja nutva lapsega uuesti juba tuldud teed tagasi jooksma. Kaubanduskeskus on suur, vahemaad pikad, väike laps ei jaksa oodata,” kurdab pereema, et ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui neil poleks üldse sularaha olnud.

“Siis oleksin pidanud astuma vist mõne võhivõõra juurde ja üritama talt raha küsida. Täiesti hull olukord,” ütleb ta, et teine- kord ta enam sellisesse kaubanduskeskusesse lihtsalt ei lähe, vaid viib oma raha mujale, kus on normaalne tasuta kemps.

Pissihäda pealt rikkaks?

Neid, kes näiteks Tallinnas Merimetsa Selveri kemmergus varem viie sendi eest pissida said, jahmatas hiljuti röögatu hinnatõus.

“Huvitav küll, mida mõtleb Merimetsa Selver, kui tõstab WCs käigu hinna viielt sendilt 20 peale? See on ju neljakordne hinnatõus! See on teenus, mille eest ei saa mitte maksta, sest pissihäda on pissihäda.

Aga kas ikka neli korda rohkem? Kui poes tõuseks mõne asja hind näiteks viielt eurolt 20 või 50 eurolt 200 peale, jätaksin selle ostmata ja otsiksin soodsamat kohta. Aga pissihäda pealt saab ju teenida küll!” põrutab Tallinnas elav Marika.

Selveri kauplusteketi kõneisik Jürg Samel selgitab, et tasulised on üldjuhul nende kaupluste WCd, kus Selver on üürib pinda ning seal määrab juba keskus, kas või kui palju WC kasutamine maksab.

Tasulised on nendegi Selverite kempsud, kus on rohkem probleeme pahatahtliku kasutamisega, nagu varastamine, lõhkumine, määrimine või magamine.

“Merimetsa Selver on üks neist, kus on olnud probleeme WCde heakorraga ja tasu on tõesti tõusnud 20 sendi peale. Maksmine on korraldatud mündiga. Selveri infoletis kaardiga maksta ei saa, küll aga saab raha müntideks vahetada. Kõigis kauplustes on ka pangaautomaadid, juhuks, kui sularaha pole kaasas,” räägib Samel.

Ta ei oska veel öelda, kas rahaline ettevaatusabinõu hoiab WC kuritarvitajaid rohkem kemmergust eemal.

“Seda mõju on praegu vara kommenteerida, aga üldiselt hoiab mõistlik tasu WCd rohkem korras küll,” märgib Samel.

Kus kõik need vargad, lõhkujad, määrijad ja magajad pärast kempsu neljakordset hinnatõusu käivad ihuhädasid kergendamas, pole teada.

Kui aga Merimetsa Selveri WC ukse juures sisenemiseks 20sendist otsin, avaneb ühtäkki uks seestpoolt ja alkoholilõhnadega räsitud välimusega onkel teeb kõikudes sügava kummarduse ja hoiab minu jaoks ust lahkelt pärani lahti.

Pereisa Kaupo arvab, et tasuline WC ei hoia probleemset kontingenti eemal.

“Selle viis või 20 senti jõuab isegi narkomaan pilusse torgata. Pealegi ei aita vetsude tasulisus kuigivõrd hulguste ja varaste vastu, sest nad lihtsalt ootavad, kuni keegi sealt väljub ja lähevad siis sisse,” ütleb Kaupo, et tema kogemus on näidanud, et just tasulised kempsud on millegipärast räpasemad.

Ta pakub lahenduseks, et ust saaks avada vaid püsikliendikaardiga või peaksid turvamehed tegema käimlatesse sagedamini reide.

Võib-olla peaks aga kaaluma India lõunaosas kasutusele võetud taktikat, kui inimesed saavad kempsus käimise eest palka. Musiri linna ametnikud ei küsi kempsu kasutamise eest raha, vaid hoopis maksavad selle eest. Põhjuseks soov õpetada inimestele peamisi hügieeninõudeid.

Nad saavad iga kord kemmergusse minnes spetsiaalse paberi, mis tõendab, et on seal käinud. Kuu lõpus saavad nad teenitud palga kätte. Ühe kuuga on linnaelanikel nõnda võimalik teenida umbes kümme eurosenti.

Ülemiste keskuses saab käimlasse tasuta

Ülemiste keskuse direktor Guido Pärnits ütleb, et nende keskuses on kõik WCd tasuta: “Ülemiste puhul on potentsiaalsed kasutajad siiski enamikus keskuse kliendid, kellele peab olema selline elementaarne teenus tasuta.

Kui koristamine on organiseeritud piisava tihedusega, siis asi toimib. Kuid isegi siis, kui koristada pooletunnise sagedusega, on tipptundidel ikka midagi kuskil maha pudenenud või must, kuid üldiselt arvame, et suudame puhtust mõistlikkuse piires tagada,” räägib Pärnits, et on kliendina teistes kaubakeskustes käies täheldanud, et tasulised tualetid ei hiilga puhtusega sugugi rohkem kui tasuta kempsud

Statoil laseb kliendid kempsu ilma rahata

Statoili turundusjuht Diana Veigel ütleb, et peaaegu kõigis Statoili teenindusjaamades on külastajatele tualettruum, maantee ääres asuvates jaamades sageli mitu. Vaid kõige väiksemates teenindusjaamades puudub see võimalus.

“Tualettruumide kasutamist pakume oma poode külastavatele klientidele tasuta, välja arvatud Tartu Turu teenindusjaamas, mis teenindab sisuliselt kogu Tartu bussijaama ja kus meil tuli üldise heakorra tagamiseks sisse viia sümboolne kasutustasu. Kuid ka seal saavad meie kliendid kasutada vajadusel tasuta tualettruumi.”

Viru keskus: tasu on vajalik

Viru keskuse turundus- ja kommunikatsioonidirektor Taivi Koitla ütleb, et kuna keskusest käiakse päevas läbi keskmiselt 43 000 korda, on 20sendine sissepääsutasu üks võimalikest meetmetest, et tagada kasutusväärne keskkond ja tualettide sihipärane kasutus. Invatualetid ja teisel korrusel olev beebide mähkmevahetuslauaga eritualett on tasuta.

“Tualettide ees on mündivahetusaparaat, samuti on Viru keskuses mitu sularahaautomaati ja vajadusel saab suuremaid kupüüre müntide vastu vahetada ka siinsetes kauplustes,” räägib Koitla.

Tema sõnul on tualettruumides ette tulnud nii vandaalitsemist kui ka mittesihipärast kasutamist. Pärast tualettide tasuliseks muutmist on säärased asjad märkimisväärselt kahanenud.

“Tuleb lisada, et kuigi koristajad käivad regulaarselt kõigis tualettides koristamas, on kõigi kasutajate südametunnistuse asi, millises seisukorras tualettruum pärast selles käiku maha jäetakse,” märgib Koitla.

Kuidas vanasti Tallinnas pissil käidi?

KAPP-KÄIMLA: Raekoja platsil muinsuskaitse maja tagaruumis on uhkete ornamentidega kunagine nurgakapp-käimla. (Toomas Tatar)

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa räägib, et avalikke käimlaid, nagu praegu, vanasti Tallinnas ei olnud.

“Tol ajal ei tuldud ju linna niisama jõlkuma, tuldi kaupmehe juurde ostma ja siis käidi seal ka kemmergus,” räägib Kuuskemaa, et keskaegses Tallinnas olid linnas kõikidel kempsud oma majas ja ühiskondlikes hoonetes oli lihtsalt mõni auk rohkem.

“Need, kes maalt hobusega linna tulid, peatusid kõrtsis või võõrastemajas, mis oli tihtipeale kõrtsiga ühendatud. Seal oli ka selleks istumisekast.”

Kuuskemaa räägib, et vanalinnas on veel praegugi jälgi kunagistest käimlatest. Näiteks Vene tänaval on kangialune, mis viib Katariina käiku. Selle kangialuse peal olevas korteris on säilinud kolme ajastu kemmergu tehnoloogia.

Raekoja platsil muinsuskaitse maja tagaruumis on praegugi kunagi kemmerguks olnud nurgakapp, mille uksetahvlid on maalitud ornamentpunasega. See on Kuuskemaa sõnul kõige ilusam kemmerguuks, mis on Tallinnas kunagi olnud.

Rae vanglas on kamber, milles olev auguga kivist istumisplaat oli mõeldud meestele. “Millegipärast poolakad (restauraatorid – toim) ei pidanud seda vajalikuks ja asendasid selle ilma tillilõiketa naistekiviga,” muheleb ajaloolane.

Hellemani torni ühel korrusel on säilinud ka sõjameeste kemps püstiasendis toimetamiseks.

“Ükskõik, mis sealt voolas või pudenes, jäi linnamüüri peale, kuni vihmad selle ära pesid. Isegi Pikal Hermannil on kemmergu jäänused küljes. Nii et Pikk Hermann ei olnud mitte ainult liputorn, vaid ka pissi- ja kakatorn,” märgib Kuuskemaa.

Rae saalis on alles kaks seinakappi, milles oli omal ajal kemmerg.

“Praegu on palju ebamugavam. Kui on linna vastuvõtt ja tuleb häda peale, peab minema keldrisse. Vanasti aga sai sealsamas saalis asja ära ajada,” ütleb Kuuskemaa.

“Arvestage sellega, et vanasti, elektrieelsel ajal ei tohtinud linnaelanike kodudes kemmerg olla magamistoast kaugel,” lausub ta.

Kemps (Jörgen Norkroos)

“Tallinnas oli see asi minu meelest paremini lahendatud kui Madalmaades, kus oli voodipeatsi kõrval ihuhädade kergendamiseks ilus suur nikerdustega troontool.

Kui üks abikaasa läks voodi kõrvale kakale, siis pidi teine abielupool kannatama. Meil aga oli nurgakapp, kus oli ka aken, mille kaudu sai seda ruumi tuulutada. See ei olnud küll sama uhke kui troontool, aga vähemalt ei haisenud.”

Kempse on Kuuskemaa sõnul ehitatud nii kaua, kui inimesed on elanud ja majasid pidanud. Kui Tallinna ehitati 13. sajandil esimesed puumajad, käidi siiski vist õues, sest väljakaevamistel majast kempsukohta ei leitud.

Õues oli auk, mis oli kaetud lattidega. Kui see sai täis, kutsuti fekaalivedajad, kes tõstsid kraami vankri peale ja viisid linna taha Käo koplisse.

“See oli linna prügimägi. See oli umbes selle koha peal, kus oli Balti jaama turg. Nüüd tuleb sinna kultuurikvartal, aga enne oli seal sitakvartal,” naerab Kuuskemaa.

“Inimesed pidid siis masinate töö ära tegema ja ärge unustage, et oli hobuste ajastu. Aga keegi ei tahtnud ju väljaheidete sisse uppuda, pidi hoolitsema puhtuse eest,” ütleb ajaloolane, et tol ajal olid linnatänavad puhtamad kui praegu.

“Vanasti tänavad ei lõhnanud mitte kuse, vaid kohvi ja õlle järele,” märgib ta, et iga majaomanik pidi kolmapäeviti oma maja eest tänava puhtaks tegema. “Ja laupäeval tuli see praht viia Käo koplisse.

Kui seda ei tehtud, sõitsid timukas ja tema sulased hobusevankriga läbi kõik Tallinna tänavad, et kontrollida nende puhtust. Ja kui kuskil olid mõned junnid või kärvanud kass, laaditi need peale, viidi Käo koplisse ja pärast esitati omanikule arve. See maksti alati ära.”

Talurahvas seevastu käis õues asjatamas. Maarahva käimlakultuuri uurinud Heiki Pärt on vastavateemalises loengus öelnud, et käimlaid hakati Eesti taludesse ehitama 19. sajandil.

Peldikute igapäevase kasutamise komme juurdus aga rahva seas väga visalt. Asjal käidi ikka rohkem nii põllul kui ka rohtaias, talvel aga laudas.

Allikas

USAs kaevati maa alt draakon välja

Teadlased kaevavad USAs maa alt draakoni välja.
Esmase asjana kisab draakon “SÜÜÜA!”
Tuuakse talle piison….amps ja läinud…. “SÜÜA!”
Tuuakse terve kari….amps ja läinud…..”JUUA!”
Tuuakse ämber vett…. viuh ja otsas…..”JUUA!”
Veetakse kohale mitu vagunit veega…viuh ja otsas… “NAIST!”
Antakse talle 1 prostituut….tšahh ja surnud…”NAIST!”
Saadetakse 1000 prostitutti…ja jälle kõik hetkega surnuks põrutatud.
Jänkid mõtlevad: “Seda elukat on küll jube kallis üleval pidada! Müüme ta venelastele!!!”
Mõeldud-tehtud!
Venemaal draakon kisab “SÜÜA!”
Tuuakse talle härja kints…amps ja otsas….”SÜÜA!”
“Ei saa sa midagi, meil on NORM peal!!! ….”JUUA!”
Antakse ämber vett…..lurts ja otsas….”JUUA!”
“Ei saa sa midagi, meil on NORM peal!! “NAIIST!”
Venelased vaatavad – eemal toimetab koristajamutt. “Võta see!!””
Läheb tund mööda…puuris vaikus…Möödub terve päev…ikka vaikus!!
Lähevad siis puuri vaatama, mis toimub.
Koristajamutike silitab draakoni pead ja lunib: “No veel palun üks kord!”
Draakon hästi hädise häälega: “EEEIIII SAAA!! NORM ON PEAL!!””