
Avaldame George Sorose tänavusel Davosi Majandusfoorumil peetud kõne täismahus. Juttu on Ukraina sõjast, Hiina ja Venemaa suhetest ning kliima- ja energiakatastroofist, mis sõja tõttu teisejärguliseks on taandunud.
Viimasest Davosi kohtumisest saadik on ajaloo kulg oluliselt muutunud.
Venemaa tungis Ukrainasse. Euroopat raputas see põhjalikult. Euroopa Liit loodigi selleks, et antud asja ära hoida. Isegi kui lahingud lõppevad, nii nagu lõpuks peabki juhtuma, ei muutu olukord enam iial endiseks.
Sissetung võis olla kolmanda maailmasõja algus ja meie tsivilisatsioon ei pruugi seda üle elada. See on teema, mida ma täna õhtul käsitlen.
Sissetung Ukrainasse ei saabunud ootamatult
Maailm on üha enam sattunud võitlusse kahe teineteisele diametraalselt vastanduva valitsemissüsteemi vahel: avatud ja suletud ühiskond. Lubage mul määratleda erinevused nii lihtsalt kui võimalik.
Avatud ühiskonnas kaitseb riik üksikisiku vabadust; suletud ühiskonnas teenib indiviid riigi valitsejaid.
Muud tervet inimkonda puudutavad küsimused – võitlus pandeemiatega ja kliimamuutuste vastu, tuumasõja vältimine, rahvusvaheliste institutsioonide säilitamine – on pidanud antud võitluse tõttu tagaplaanile jääma. Seepärast ütlengi, et meie tsivilisatsioon ei pruugi ellu jääda.
Ma hakkasin 1980ndatel tegelema millegagi, mida nimetan poliitiliseks filantroopiaks. Tegu oli ajaga, mil suur osa maailmast oli kommunistliku võimu all. Tahtsin aidata inimesi, kes olid nördinud ja võitlesid rõhumise vastu.
Kui Nõukogude Liit lagunes, asutasin kiiresti ühe sihtasutuse teise järel tollases Nõukogude impeeriumis. Pingutused osutusid oodatust edukamaks.
Need olid põnevad päevad. Ühtlasi langesid need kokku isikliku rahalise edu perioodiga, mis võimaldas suurendada oma iga-aastaseid annetusi 1984. aasta kolmelt miljonilt dollarilt enam kui 300 miljonile dollarile kolm aastat hiljem.
Pärast 11. septembri rünnakuid 2001. aastal hakkas tõusulaine pöörduma avatud ühiskondade vastu. Repressiivsed režiimid on nüüd pead tõstmas ja avatud ühiskonnad on piiramisrõngasse sattunud. Täna kujutavad Hiina ja Venemaa endast suurimat ohtu avatud ühiskonnale.
Ma olen arutlenud pikalt ja põhjalikult, mis põhjustel on see nii juhtunud. Osaliselt leidsin vastuse digitehnoloogia, eriti tehisintellekti kiirest arengust.
Teoreetiliselt peaks tehisintellekt olema poliitiliselt neutraalne: seda saab kasutada nii heal kui halval otstarbel. Praktikas on aga mõju asümmeetriline. Tehisintellekt on eriti hea kontrollivahendite loomisel, mis aitavad repressiivseid režiime ja ohustavad avatud ühiskondi. COVID-19 aitas legitimiseerida kontrollivahendeid, sest need on tõeliselt asjakohased viiruse leviku tõkestamisel.
Tehisintellekti kiire areng on käinud käsikäes sotsiaalmeedia ja tehnoloogiliste platvormide tõusuga. Taolised konglomeraadid on hakanud domineerima globaalses majanduses. Nad on hargmaised ja nende haare ulatub üle terve maailma.
Sellistel arengutel on olnud kaugeleulatuvad tagajärjed. Muutused on teravdanud konflikti Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel. Hiina on muutnud oma tehnoloogiaplatvormid riiklikeks vahenditeks. USA on olnud kõhklevam, sest nad on mures sellise lähenemise mõju pärast üksikisiku vabadusele.
Erinevad hoiakud heidavad uut valgust konfliktile USA ja Hiina esindatud kahe erineva valitsemissüsteemi vahel.
Xi Jinpingi Hiina, mis kogub oma kodanike jälgimiseks ja kontrollimiseks isikuandmeid agressiivsemalt kui ükski teine riik ajaloos, peaks nendest arengutest kasu lõikama. Aga täna õhtu jooksul selgitan, et see ei ole tegelikult nii.
Lubage mul nüüd pöörduda hiljutiste arengute juurde. Vladimir Putin ja Xi Jinping kohtusid 4. veebruaril Pekingi taliolümpiamängude avatseremoonial. Nad tegid pika avalduse, milles teatasid, et omavahelisel koostööl “pole piire”. Putin teavitas Xi’d “spetsiaalsest sõjalisest operatsioonist” Ukrainas, kuid on ebaselge, kas ta ütles Xi’le, et tal mõtleb täiemahulist rünnakut Ukrainale. USA ja Suurbritannia sõjalised eksperdid selgitasid tegelikke plaane kindlasti oma Hiina kolleegidele.
Xi kiitis plaani heaks, kuid palus Putinil oodata taliolümpiamängude lõppemiseni. Ta otsustas omalt poolt korraldada olümpiamängud hoolimata äsja Hiinas levima hakanud Omikroni variandist. Korraldajad nägid palju vaeva, et luua võistlejatele õhukindel mull ja olümpiamängud lõppesid probleemideta.
Omikron aga kinnitas kogukonnas kanda. Kõigepealt Hiina suurimas linnas ja kaubanduse sõlmpunktis Shanghais. Nüüd levib see mujale riigi osadesse. Ometi jääb Xi kindlaks oma null-Covidi poliitikale. Ta on tekitanud Shanghai elanikele suuri raskusi, sundides neid ajutistesse karantiinikeskustesse, selle asemel, et lasta neil koduses karantiinis viibida. Olukord on viinud Shanghai avaliku mässu äärele.
Paljud inimesed on näiliselt irratsionaalse lähenemise pärast hämmingus, aga ma võin teile seda selgitada: Xi varjab süüdlaslikku saladust. Ta ei ole kunagi öelnud Hiina rahvale, et nad on saanud vaktsiini, mis on mõeldud algse Wuhani variandi jaoks ning pakub väga vähe kaitset uute vormide vastu.
Xi ei saa endale ausalt rääkimist lubada, sest tal on oma karjääris tundlik hetk. Teine ametiaeg lõpeb 2022. aasta sügisel ja ta tahab saada enneolematu kolmanda ametiaja, mis teeks lõpuks temast eluaegse valitseja.
Ta on hoolikalt juhtinud protsessi, mis võimaldaks tal täita oma elu ambitsiooni ning kõik peab olema sellele eesmärgile allutatud.
Uus faas sõjas
Vahepealsel ajal ei kulgenud Putini nn “sõjaline erioperatsioon” plaanipäraselt. Ta ootas, et Ukraina venekeelne elanikkond võtab tema armee vastu vabastajatena. Sõdurid kandsid endaga kaasas vormiriietust võiduparaadiks. Nii ei juhtunud.
Ukraina osutas ootamatult tugevat vastupanu, tekitades sissetungivale Vene armeele tõsist kahju. Armee oli halvasti varustatud ja halvasti juhitud ning sõdurid demoraliseerusid. USA ja Euroopa Liit koondusid Ukraina toetuseks ja varustasid viimast relvastusega. Nende abiga suutis Ukraina võita palju suuremat Vene armeed lahingus Kiievi pärast.
Putin ei saanud kaotust endale lubada ja muutis vastavalt oma plaane. Ta pani juhtima kindral Vladimir Šamanovi, kes on tuntud oma julmuse poolest Groznõi piiramisel ning käskis tal saavutada edu 9. maiks, sest sel päeval pidi tähistama võidupüha.
Putinil oli väga vähe tähistada. Šamanov keskendus oma jõupingutustega Mariupoli sadamalinnale, kus elas varasemalt 400 000 inimest. Ta muutis selle rusudeks nagu ta oli teinud Groznõi puhul, ent Ukraina kaitsjad pidasid vastu 82 päeva ja piiramine maksis tuhandete tsiviilisikute elu.
Lisaks paljastas kiire lahkumine Kiievist Putini armee poolt Kiievi eeslinnas Butšas tsiviilelanike suhtes toime pandud kohutavad teod. Sündmused on hästi dokumenteeritud ja televisioonis kaadreid näinud inimesed on neist nördinud. Viimaste hulka ei kuulnud Venemaa rahvas, keda hoiti teadmatuses Putini “spetsiaalsest sõjalisest operatsioonist”.
Nüüd on Ukraina vallutamine jõudnud uude faasi, mis kujuneb Ukraina armee jaoks tunduvalt keerulisemaks. Võitlus toimub avatud maastikul, kus Vene armee arvulist ülekaalu on raskem seljatada.
Ukrainlased annavad endast parima, korraldavad vasturünnakuid ja tungivad Venemaa territooriumile. Täiendav kasu on see, et Venemaa elanikkonnale tehakse selgeks, mis tegelikkuses toimub.
USA on teinud kõik endast oleneva, et vähendada Venemaa ja Ukraina vahelist majanduslikku lõhet, saades kongressilt enneolematu 40 miljardi dollari suuruse sõjalise ja rahalise abipaketi eraldamise Ukrainale. Ma ei oska tulemust ennustada, aga Ukrainal on kindlasti võimalus võidelda.
Hiljuti läksid Euroopa juhid veelgi kaugemale. Nad tahtsid kasutada Ukraina sissetungi edendamaks suuremat Euroopa integratsiooni, et Putini tegevus ei saaks enam kunagi korduda.
Partito Democratico juht Enrico Letta käis välja plaani osaliselt föderaliseeritud Euroopast. Föderaalne osa hõlmaks võtmetähtsusega poliitilisi alasid.
Föderaalses tuumikus ei oleks ühelgi liikmesriigil vetoõigust. Laiemas konföderatsioonis võiksid liikmesriigid ühineda “vabatahtlike koalitsioonidega” või lihtsalt säilitada oma vetoõiguse. Mario Draghi tunnustas Letta plaani.
Euroopa sõltuvus
Emmanuel Macron, kes laiendas oluliselt oma euroopameelset lähenemist, seisis geograafilise laienemise ja EL-i vastava ettevalmistuse vajaduse eest. Mitte ainult Ukraina, vaid ka Moldova ja Lääne-Balkani riigid peaksid kvalifitseeruma Euroopa Liidu liikmeks. Detailide väljatöötamine võtab veel kaua aega, kuid Euroopa näib liikuvat õiges suunas. Liit reageeris Ukraina sissetungile kiiremini, ühtsemalt ja jõulisemalt kui kunagi varem oma ajaloos. Pärast kõhklevat algust on komisjoni president Ursula von der Leyen leidnud tugeva euroopameelse hääle.
Kuid Euroopa sõltuvus Venemaa fossiilsetest kütustest on endiselt ülemäärane, olles suuresti tingitud endise kantsleri Angela Merkeli merkantilistlikust poliitikast. Ta sõlmis Venemaaga gaasitarnete osas erilepinguid ja tegi Hiinast Saksamaa suurima ekspordituru. See tegi Saksamaast Euroopa edukaima majanduse, kuid nüüd tuleb selle eest maksta kõrget hinda. Saksamaa majandus vajab kohandamist ning see võtab kaua aega.
Olaf Scholz valiti kantsleriks, sest ta lubas jätkata Merkeli poliitikat. Antud sündmused sundisid teda sellest lubadusest loobuma. See ei tulnud kergelt, sest ta pidi murdma sotsiaaldemokraatide pühitsetud traditsioonide.
Aga kui tegemist on Euroopa ühtsuse säilitamisega, siis Scholz näib lõpuks alati õiget asja tegevat. Ta loobus Nordstream 2-st, eraldas 100 miljardit eurot riigikaitsele ja andis Ukrainale relvi, murdes sellega pikaaegse tabu. Nii reageerisid Lääne demokraatiad Venemaa sissetungile Ukrainasse.
Mida on kahel diktaatoril, Vladimir Putinil ja Xi Jinpingil, ette näidata? Neid seob liit, millel puuduvad piirid. Neil on ka palju ühist. Nad valitsevad hirmutamise teel ja teevad seetõttu meeletuid vigu. Putin ootas, et Ukrainas tervitatakse teda kui vabastajat; Xi Jinping peab kinni null-Covid poliitikast, mida pole võimalik kuidagi jätkusuutlikuna hoida.
Putin näib olevat tunnistanud, et tegi Ukraina vallutamisel kohutava vea ning valmistab nüüd ette pinnast läbirääkimisteks relvarahu üle. Küll aga on relvarahu saavutamatu, sest teda ei saa usaldada. Putin peaks alustama rahuläbirääkimisi, ent ta ei tee seda kunagi, sest see oleks võrdväärne tagasiastumisega.
Olukord tekitab segadust. Sissetungi vastu olnud sõjalisel eksperdil lubati minna Vene televisiooni, et teavitada laiemat avalikkust halvast olukorrast. Hiljem vandus ta Putinile truudust. Huvitaval kombel toetab Xi Jinping jätkuvalt Putinit, ent mitte enam piiramatult.
Putin vedas Xi’d alt
Nii hakkab selguma, mis põhjusel on Xi Jinpingi ebaõnnestumine ette määratud. Putinile loa andmine nurjunud rünnakuks Ukraina vastu ei teeninud Hiina huve. Hiina peaks olema Venemaaga sõlmitud liidu vanempartner, kuid Xi Jinpingi enesekindluse puudumine võimaldas Putinil tolle positsiooni ära võtta. Xi suurim viga oli aga null-Covid poliitika tugevdamine.
Sulgemistel olid katastroofilised tagajärjed, lükates Hiina majanduse vabalangusesse. See algas märtsis ning jätkab hoogu, kuni Xi muudab oma kurssi, ent seda ei tee ta kunagi, kuna vea tunnistamine on välistatud. Kinnisvarakriisile lisandudes on kahju sedavõrd suur, et see mõjutab kogu maailma majandust. Tarneahelate katkemisega võib globaalne inflatsioon muutuda globaalseks majandussurutiseks.
Samaaegselt muudab Putini nõrgenemine teda aina ohtlikumaks. ELi liikmesriigid tunnevad survet. Nad mõistavad, et Putin ei pruugi oodata alternatiivsete energiaallikate arendamise lõppu, vaid keerab gaasikraanid kinni tõeliselt valusal hetkel.
Eelmisel nädalal välja kuulutatud RePowerEu programm peegeldab neid kartusi. Olaf Scholz on eriliselt murelik oma eelkäija, Angela Merkeli, Venemaaga sõlmitud erilepingute pärast. Mario Draghi on julgem, kuigi Itaalia sõltuvus gaasist on peaaegu sama suur kui Saksamaal. Euroopa ühtekuuluvus seisab tõsise proovilepaneku ees. Ühtsuse hoidmise jätkumine võib tugevdada nii Euroopa energiajulgeolekut kui ka juhtpositsiooni kliima valdkonnas.
Mis saab Hiinast?
Xi Jinpingil leidub palju vaenlasi. Keegi ei julge teda otseselt rünnata, sest ta on enda haardesse koondanud kõik järelevalve- ja repressioonivahendid. Samas on hästi teada, et kommunistliku partei sees peitub lahkarvamusi. Need on muutunud sedavõrd teravaks, et on leidnud tee artiklitesse, mida saavad tavalised inimesed lugeda.
Vastupidiselt üldistele ootustele ei pruugi Xi Jinping tehtud vigade tõttu saada ihaldatud kolmandat ametiaega. Isegi kui ta selle saab, ei pruugi poliitbüroo anda talle vabu käsi järgmise poliitbüroo liikmete valimisel. See vähendaks oluliselt tema võimu ja mõju ning muudaks eluaegseks valitsejaks saamist vähem tõenäoliseks.
Sõja jätkumise ajal on võitlus kliimamuutuste vastu sunnitud jääma teisele kohale. Siiski ütlevad eksperdid meile, et oleme juba kaugele maha jäänud ning kliimamuutused seisavad pöördumatuse äärel. See võib olla meie tsivilisatsiooni lõpp.
Minu arvates on see väljavaade eriti hirmutav. Enamik meist saab aru, et peame lõpuks surema, kuid tsivilisatsiooni ellujäämist võtame enesestmõistetavana.
Seetõttu peame mobiliseerima kõik oma ressursid, et viia sõda varajase lõpuni. Parim ja ehk isegi ainus viis meie tsivilisatsiooni säilitamiseks on võita Putin nii kiiresti kui võimalik. See on kõige olulisem.
Tänan teid.
Copyright: Project Syndicate, 2022.
www.project-syndicate.org
You must be logged in to post a comment.