Rubriik: Maailm

“Me ei soovi, et õpilased hakkaksid kätt tõstma, et küsida, kui palju aega eksami lõpuni on,” ütles ta. “Digikellade kasutamisel on suur eelis, sest nende puhul on palju raskem järelejäänud aja arvestamisel eksida.”

Mirror kirjutab, et ehkki õppekava järgi peaksid viie- ja kuueaastased osutitega kella tundma ja olema võimelised ka ise numbrilauaga kella koos etteöeldud kellaajaga paberile joonistama, unustavad paljud lapsed selle oskuse väga ruttu pärast õppimist. Küsimus on praktikas – oma telefonilt on digikella palju lihtsam vaadata.

Osutitega kella mittemõistmisest tõsisema murena hoiatas selle aasta alguses briti pediaater Sally Payne, et lastel on järjest keerulisem pliiatseid-pastakaid käes hoida, kuna nad kasutavad igapäevaselt järjest rohkem tehnoloogiat.

“Et pliiatsit enda haardes hoida ja liigutada, on vaja väga tõhusat kontrolli väikeste sõrmelihaste üle. Lastel on vaja väga palju harjutada, et need oskused omandada,” ütles ta. “Lihtsam on anda lapsele iPad, kui innustada teda tegema midagi sellist, mis soosib lihaste arengut – nagu näiteks ehitusklotsidega mängimine, lõikamine-kleepimine või muude mänguasjade kasutamine. Seetõttu ei arenda nad välja ka baasoskusi, mida on tarvis pliiatsi haaramiseks ja hoidmiseks.”

Tuumakohvrit kandev adjutant sõidab alati presidendiga samas liftis, elab samal hotellikorrusel ja teda kaitsevad samad salateenistuse agendid. Puhuks, kui president pole võimeline käske jagama, on olemas ka teine, asepresidendile kasutamiseks mõeldud tuumakohver.

Sõjanduskantselei eksjuhataja Bill Gulley raamatu “Breaking Cover” („Avalikukstulek“) osutusel sisaldab presidendi kriisiportfell nelja asja.

Portfellis on:

* must raamat rünnakuvariantide nimekirjaga,

* 7,62 x12,7 sentimeetrine kaart kinnitusšifritega, mille abil president saab oma isikut tõendada,

* nimekiri tuumavarjenditest, kuhu president saab varjuda,

* kriisiolukorrast teavitamise süsteemi (ingl Emergency Alert System) kasutamise juhend.

Ehkki tuumarünnakut alustada soovivad sõjaväeohvitserid on kohustatud töötama kahekaupa ning tuumaraketi väljatulistamine nõuab mõlema ohvitseri nõusolekut, pole presidendi tegevusele selliseid piiranguid kehtestatud.

Suur osa tuumarünnaku-käsu andmise protsessist on salastatud, kuid president Obama alluvuses USA strateegilise väejuhatuse komandörina teeninud õhujõudude erukindral Robert Kehler selgitas, et süsteem hõlmab kolme tasandit ettevaatusabinõusid, mis peaksid tagama, et iga käsk on nii seaduslik kui ka proportsionaalselt kohane.

Ehkki põhiseaduslik voli anda käsk mingisuguse tuumasõjalise operatsiooni alustamiseks on ainult presidendil, hõlmab tuumaotsuste langetamise protsess Kehleri sõnul presidendi ja võtmetähtsate tsiviil- ja sõjaväejuhtide vahelist olukorra hindamist, hinnangute korduvat läbivaatamist ja konsultatsioone, mille järel kaitsejõud viimaks presidendi käske täide viima asuvad.

Ka USA strateegilise väejuhatuse komandör kindral John Hyten on selgitanud, mis hakkaks juhtuma juhul, kui talle antaks käsk alustada tuumarünnakut.

„Ma annan presidendile nõu,“ rääkis Hyten. „Tema ütleb mulle, mida teha, ja arvake ära, mis saab siis, kui ta nõuab midagi seadusevastast? Mina ütlen siis: „Härra president, see on seadusevastane.“ Arvake ära, mis tema selle peale teeb? Ta küsib: „Aga mis oleks seaduslik?“ Ja me töötame välja hulga viise, kuidas sõltuvalt valmisolekust konkreetsele situatsioonile reageerida, ja nii see asi käibki.“