---

Eestis võib küll elada 300 623 kodusiga, ent tavainimese silm neid ei näe. Ei tohigi näha. Seakatk ei taandu ja seda, kas veel kunagi põrsast süles hoida saab, ei julge ennustada keegi.

---

Raigo Puntso kuus last on oma eakaaslastega võrreldes privilegeeritud. Nemad saavad näha sigu. Raplamaal veiseid kasvatav pereisa võttis veebruaris oma pere lihaloomadeks kuus põrsast.

„Mul on küll hea meel, et need mõned pambud siin on,“ räägib ta oma sigadest, kelle pidamistingimused on Aafrika sigade katku tõttu karmimatest karmimad.

Kui veel 2014. aastal oli Eestis 173 kohta, kus oli registreeritud üks-kaks siga, siis praeguseks on neid alles jäänud seitse.

„Ega eraisikutele müüda põrsaidki. Neid on pea võimatu saada!“ nendib Puntso, kes tõi põrsad Pärnumaalt.

Ka Jõgevamaal asuva Sarapiku turismitalu pere teab omast käest, kui keeruline on põrsast osta. Nad tahtsid pereliikmeks valget kodusiga. „Aga me ei saanud teda kuskilt kätte,“ ütleb perenaine Kristi Sakk. Nii elavad talus eelmise aasta maist kaks vietnami rippkõhtsiga. Rangetes sanitaartingimustes ja PRIA hingekirjas.

Muust maailmast eraldatud

Siga oli peremehe unistus. Nüüd läbib ta igal õhtul täpsed protseduurireeglid: kõnnib läbi väravate, desovannide ja eesruumide, puhastab käsi, vahetab jalanõusid ja riideid… Sead Juuli ja Maali juba ootavad kannatamatult, ninad ukse vastas, sest kohe on käes päeva parim hetk, kirjeldab Kristi Sakk sigade kohtumist peremehega.

Selleks et külalised siga näha saaksid, ehitati Sarapiku sigade majale suured aknad.

„Majja sisse me kedagi lubada ei saa. Muidugi peab maja ümber ka aedik olema, et keegi ei saaks liiga lähedale,“ räägib perenaine. „Eks sellepärast ei näegi keegi tänapäeval enam kuskil siga, et siga peab olema täiesti eraldatud muust maailmast,“ nendib ta.

Sakk on kuulnud, et Jõgevamaalgi on veel neid, kes oma tarbeks siga peavad, ehkki üldine suhtumine on, et tavainimesele pole siga vaja. Kui veel 2014. aastal oli Eestis 173 kohta, kus oli registreeritud üks-kaks siga, siis praeguseks on neid alles jäänud seitse.

Kuus korrusetäit sigu

Samal ajal käib Viljandi lähedal asuvas Ekseko sigalas seakasvatuse juhi Inge Nuudi hoolitseva pilgu alt läbi lugematul hulgal põrsaid. Täpselt selliseid, nagu Sarapiku talu Jõgevamaal igatses. Üle 8000 Ekseko emise „produtseerivad“ aastas umbes 240 000 põrsast. Nii palju, et kõik ei mahugi seitsmel hektaril ja kuuel korrusel laiuvas sigalas üles kasvama, vaid saadetakse üle Eestimaa veel 13 farmi.

Ükski suurfarm oma lähedale väikeseapidajat ei igatse. Tuleb katk, kehtestatakse ohutsoon, mis päästab tootmises põrgu lahti veel enne, kui haigus murda jõuab.

Põhja- ja Baltimaade suurima sigala seakasvatusdirektor Kalev Korbun, kelle vastutada on ca 130 inim- ja 50 000 seahinge, meenutab aega, mil inimesed kõndisid sigalate ümbruses vabalt ringi. Ta osutab vanale räämas majale sigala kõrval – siin tegutses kunagi baar. Lapsed said vanemate töö juures siga vaatamas käia. Nüüd on turvaväravate ja desomattidega piiranguala. Pärast seakatku saabumist rajati sigalasse sisse isegi söökla, et keegi tühja kõhu pärast asjatuid riske ei võtaks. Täna on söögiks pilaff samadest Ekseko sigadest. Mitte kaugel koridoris suunduvad samal ajal tiined emised põrsaid ilmale tooma.

Kohustuslik saunatamine

„Ma olen ikka üritanud tudengeid, kes on oma töötajate lapsed, siia sisse saada,“ ütleb Korbun. Riskid saab ju ohutusnõuetega maha võtta, ent igale külastajale peab sigala leidma uued jalavarjud ja riided sokkide, aluspükste ning rinnahoidjateni välja.

Tööpäeva alustatakse sigalas kuuma duši ja kohustusliku 80kraadise saunaga, kus töötajad laulavad laval istudes mõned korrad läbi „Sepapoisse“. Siis on teada, et nõutud saunaminutid on täis ja võib loomade juurde minna. „Nagu Eeva tuled uude maailma,“ muheleb Korbun.

See kõik teebki kohtumise elus koduseaga võimalikuks vaid väga privilegeeritutele. Ja samal ajal on siga üks enam levinud loomi sel planeedil. Ning keskmine Eesti inimene sööb aastas umbes 40 kilo sealiha.

Õuevalgust kunagi ei näe

Inge Nuut on Ekseko sigalas töötanud 20 aastat. Ta näitab meile imetavaid emiseid. Ühes sulus siblivad ema ümber 6. juunil sündinud 13 põrsast. Meie põgusa vestluse ajal tuleb vähemalt kahes sulus ilmale uus elu. Poegivad emised lamavad vaikides. Segaduses esmasündinu peab leidma ise nisa. 28 päeva saab ta selle küljes rippuda ja kaaslastega olelusvõitlust pidada. Nõrgimad hukkuvad. Teised astuvad seaellu.

Kultpõrsastest saavad nuumloomad. Parimatest emispõrsastest kasvatatakse uued põrsaste produtseerijad.

Nuumsead, kes homme Rakvere lihatööstusesse sõidavad, näivad viisakas vormis, reipad ja tohutult uudishimulikud. Isegi liikumisruumi on veidi, ehkki siga ju õuevalgust kunagi ei näe. Emis aga poegib oma kolme „tööaasta“ jooksul kuus-seitse korda ning saab pärast iga pesakonna võõrutamist neli päeva puhata, enne kui uuesti seemendatakse.

Kalev Korbun võtab sülle põrsa, kes on esimest päeva emast eemal. Siga kisab, kuid rahuneb kiiresti ja jääb vaikides vaatama. Korbun arvab, et suurfarmi sea elu ei ole halb. Ta usub, et emised on õnnelikud, kui nad poegima lähevad. Ning uudishimulikud nuumsead elavad 150 päeva väärikalt ja mänguliselt.

Korbun kiidab sigala töötajaid ja nendib, et häid töökäsi oodatakse väga. Sigala töötajad ei kurda talle kehva palga või töötingimuste üle. Kõige raskem olevat hoopis see, kui ei saa haiget looma aidata. Rõõmu valmistavad aga põrsad.

Inge Nuut paitab homme Rakverre suunduva sea kärssa ning nendib, et tema ju näeb ainult elusaid loomi. Kas ta sööb sealiha kuidagi teisiti kui see, kes pole ealeski siga näinud? Suurema austusega? Nuut mõtleb viivuks ning arvab siis, et tema liha peale kunagi nina ei kirtsuta: liha on alati väga hea.

Ekseko seafarm kuulub AS HKScan Estonia tütarfirmale AS Rakvere Farmid, ning sigadest, kellega hüvasti jätame, saab lähipäevil värske liha Rakvere kaubamärgi all.

Kas Eestis veel kunagi põrsast süles hoida saab, ei julge ennustada keegi. Seakatk ei näi kuskile kaduvat. Kui 2018–2020 seda kodusigadel ei esinenud, siis 2021. aasta suvel murdis katk taas ühte farmi. Tänavu aprilli lõpu seisuga on uuritud 19 surnud metssiga, seakatk tuvastati kuuel.

Praegu muretsevad seakasvatajad aga hoopis kallinevate söötade ja energia pärast. Sea hind ei ole selle kõrval kuigi kõrge. Täpsemalt maksab rümba kilo 1 eurot ja 80 senti.

Miks peaks inimene siga nägema?

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi tunnetab oma igapäevatöös, miks ei ole hea, kui inimesed ei kohtu teiste liikidega, sh sigadega.

Nimelt omistab loodusest võõrdunud inimene sellele inimühiskonnas toimivad reeglid ja tõekspidamised. Lihtsamalt öeldes – püüab kõiki kogu aeg surmast päästa, nagu surm polekski osa elust, vaid midagi võigast ja julma, mida ilmtingimata peab ära hoidma.

Näiteks on traktor pikalt seisnud ja linavästrik kapoti alla pesa teinud. Inimene helistab ametkonnale, et linavästrik päästetaks. Või oodatakse, et riik reageeriks, kui üks valge-toonekurg on surma saanud ning paariline pojaga üksi jäänud.

Talvi sõnul peab mängu tulema evolutsioon ja looduslik olelusvõitlus. Kui veab, suudab vanem poja ise üles kasvatada. Kes on vilets, rumal, aeglane, tühmakas, see jääb nälga või murtakse maha.

„Oleks vägivaldne sekkuda alles jäänud pesakonna ellu. Võib-olla peaksime likvideerima hoopis valge-toonekure, kes on inimkultuuri arvestades ju kõige suurem mõrtsukas? Sööb maas pesitsevate lindude pesasid, konnasid, nokib surnuks hiirepesa,“ provotseerib loodusteadlane ning soovitab inimestel rohkem oma liigikaaslaste eest hoolitseda ja loodust usaldada.

„Rohepöörde raames peaks rääkima hoopis tarbimisharjumustest ja mitte nii palju näiteks taarakäitlusest, see on sekundaarne. Olulisem on toidu raiskamine või kas peab üleüldse nii palju sööma. Loomse toidu hind on liiga madal, sellest tuleneb ka vähene väärtustamine,“ arvab Talvi.

Allikas