Rubriik: Eesti

Eesti on surutud kahe kristliku kultuuriala vahele: ühel pool valitseb luterlus ning teisel pool laiutab nn õigeusklik kirik. Vaatamata teineteise maapõhja needmisele, on nii ida kui ka lääne kirik ühel meelel: armulaua sakramenti peab täitma, võtma vastu nii Jeesus-jumala ihu kui ka vere. Kusjuures see veri on lihtlabane ärasõnutud vein.

Kuidas saab väita, et armulauavein ei ole kirikus esmatarbekaup? On ju! Ning praegu veel peaminister Jüri Ratas peaks oma perekondliku kristluse tausta tõttu seda väga hästi teadma.

Kuna Eesti elanikud peavad end kuuluvat kristliku kultuuri mõjualasse, on igasugune jutt jumalavere mittejoomise patususest lausa Kristuse-teotus.

Nii nagu kristlikud ideoloogid ees, nii nende kuulajaskond taga. Nii mõnigi kirikumees on ütelnud, et ärgu tehtagu nende tegude, vaid tehtagu nende sõnade järgi. Ja see ei mõju kohe üldse.

Rohke alkoholiga peetakse nii parteide peod kui ka valitsuse ametlikud vastuvõtud. Nagu kirikuõpetajad, nii peavad ka poliitikud õpetavaid ja suunda näitavaid kõnesid, mida seltskondlikult on vaja millegagi kinnitada. Sagedasti sellesama Jeesuse lepinguverega. Või konjakiga. Või Vana Tallinnaga. Sest siin kristlikus komberuumis ei saa jutte kinnitamata jätta. Pole veel kuulnud, et sinasõprust juuakse, hoides käes klaasitäit mullivett.

Veel alamal astmel toimib samasugune käitumismall ettevõtete pidudel ja koduste tähtpäevade tähistamisel.

Ülemate ja alamate alkoholitarbimist eristab põhiliselt see, et ülemad joovad oma pidudel riigi või ettevõtte raha eest, alamad aga palgaeurode eest, kui neil juhtumisi mõni vaat kuskil keldrinurgas käärimas pole.

Väites, et alkohol pole esmatarbekaup, viitab Jüri Ratas toiduainete riiulite poole. Ning see on eriti silmakirjalik või lihtsalt rumal. Sest iseäranis kangemaid alkoholi sisaldavaid jooke ei osteta Eestis poest selleks, et juua neid nagu piima ja keefirit pudru ja võileiva kõrvale. Hoopis vastupidi: alkoholiklaasi enda ette tõstes üteldakse esmasena kõigepealt toost või tervitussõnad ning alles siis haugatakse teisesena sööki – võileiba või hapukurki.

Poliitikast arusaamiseks pole tähtsaim mitte see, mida räägitakse, vaid see, mis maha vaikitakse. Ning antud juhul vaikitakse maha kristlik komberuum, mis oma armulaua sakramendi ning selle ühiskondliku järellainetusega on kogu alkoholitarbimise innustaja.

Niisiis, kristlik kirik on alkoholitarvitamise toonud meie komberuumi ning seepeale ära ehmatanud, kui kellamees Lible end purju joob, sest tahab veel maa peal õndsaks saada – kas või purjus oleku ajaks.

Meie häda on saanud alguse sellest, et kreeklased, kes koostasid kristliku kiriku, on aastasadu olnud veinijumala Dionysose austajad. Pikaajaline viinamarja kasvatamise ja viinamahla tarvitamise kogemus on lõunapoolsetes maades loonud komberuumi, kus alkoholi tarvitamine ei tekita samasugust ängi nagu meil põhjamaades.

Kui sealsed lapsed jõuavad teismeikka, pole viinamarjad ning viinamahlad neile midagi erilist.

Eestis on teistmoodi. Luterlik kirik salgab laste ees veini ja muu alkoholi olemasolu maha. See on lihtsalt võõramaine tabu, mitte püha asi. Kui noortel jõuab kätte teismeiga, pole neil alkoholist suurt muud ettekujutust peale selle, et tegu on keelatud viljaga. Mis tähendab, et noored ei taju peale purjutamise alkoholi palju muid võimalikke väärtusi. Samal ajal teavad noodsamad noorukid väga hästi, kuidas plahvatusohtliku bensiiniga ümber käia.

Kõik kreeka ja ladina kultuuris teadvustatud lõhnaomadused, järelmaitsed ja muu esteetika on meie maarahva teadvuses teisejärguline.

Meil ju viinamarjad niikuinii ei kasva! Ah, eestlasele on kasina keeleoskuse tõttu mistahes viinamarjad niikuinii hapud.

Ainus, mis loeb, on pidudel tuju tõstev toimeaine – too kraadides mõõdetav. Ning nagu kevadel karjakoplisse tormav vasikakari, ahmivad teismelised alkoholi ligi pääsenuna kõike kättesaadavat. Selline kogemus alkoholist jääbki neid kuni elu lõpuni saatma.

Nagu veised end värskel ristikul täis söövad ning kõhus tekkinud gaasidest eluohtlikult punni paisuvad, nii teevad ka teismelised endale alkoholiga liiga, lausa eluohtlikult. Sest keegi pole neile õpetanud väärtusi, mis võiks alkoholi sisaldavates jookides peidus olla. Olgu või arstirohtude tõmmisena.

Samamoodi on kristlik õpetus toiminud suguelu valdkonnas. Kristlusest eeskuju võttes väideti soveti ajal N. Liidus, et neil ei ole seksiga probleemi, sest kommunistlikul maal lihtsalt ei ole seksi. Samamoodi kiitleb tšetseen Kadõrov täna, et nende maal pole homosid. Kuigi on. Sest ta isegi tapab noid.

On märgiline, et sõna «seks» on eesti keeles laensõna. Nagu importsõnad «kohv» või «sputnik» või «ridikül». Kristluse sõnumis on suguelu ropp, lausa patt. Munkadele ja nunnadele üldse keelatud. Ehkki maa on tarvis täita lastega.

Kui teismelised luterlikus kultuuriruumis suguellu astuvad, on nad suguelu vallas sama rumalad kui alkoholiga kokku puutudes. Tõsi, vanemate ja kooli seletamata jäetud asju võib IT-ajastul Google’i abil korvata. Selle võimaluse tõttu on tänapäeva teismelised arvatavasti kokkuvõttes targemad kui nende esivanemad.

Kui Jüri Ratas väidab Keskerakonna volikogul peetud kõnes, et valitsuse alkoholiaktsiisi poliitika peamine eesmärk on vähendada alkoholi tarbimist, siis ei ütle ta silpigi, missugused peaksid olema muutused Eesti komberuumis.

Komberuum on seotud eeskujudega. Seega ootaks meie juhtoinastelt esimest sammu, mis muudaks praegu kehtivaid tervist kahjustavaid tavasid. Ehk nagu soovitas alkohoolikust Mihkel Raud oma kogemusele viidates Taavi Rõivasele: «Joo lihtsalt vähem!» Eriti oma rahvast esindades.

See on algatuseks palju parem lahendus kui mingi aktsiisi tõstmine. Selmet valada krokodillipisaraid purjutava rahva untsus tervise pärast, võiks kogu alkoholist laekuva aktsiisi suunata rahva tervise teadlikuks edendamiseks ja teavitustööks ning mitte ohkida, et riiklik vahendustasu alkoholi müügitegingutelt kipub summana liiga kasinaks jääma. Kui aastaks 2018 plaanitakse alkoholiaktsiisist maksutulude kasvu-kasumit pluss sada miljonit eurot, siis ilmselt ei ole inimeste tervis seatud selle otsuse man esikohale.

Helger Aaresild