Maailmakuulus Vene helilooja Mihhail Glinka kirjutas ainult kaks ooperit, aga need mõlemad esietendusid Peterburi Suures Teatris 9. detsembril. Tõsi – kuueaastase vahega. Loe otse allikast
Hirm koroonaviiruse ees on need tillukesed tegelased tõstnud üldsuse huvipunkti. Põhjendatult. Hongkongi epidemioloog professor Gabriel Leung on välja arvutanud, et COVID-19 võib nakatada ca 60% inimkonnast. Kui suremusprotsent oleks kas või üks, tähendaks see ligi 50 miljoni inimese surma.
Võib öelda, et Maa on mikroobide planeet. Meie elame siin tänu nende heatahtlikkusele. Neil pole meid üldse tarvis. Meie ei püsiks nendeta aga ühtegi päeva elus.
Praeguseks on teada, et lisaks bakteritele koosneb inimese isiklik mikroobide repertuaar seentest, viirustest, ainuraksetest (amööbid, vetikad, algloomad jne) ning arhe- ehk ürgbakteritest. Kogu see seltskond elab taltsalt meie sees.
Meie oleme nende koduks ja paljud neist aitavad meid. Vaid tibatilluke osa bakteritest teeb haigeks. Üksnes 1415 mikroobi miljonist või enamast liigist põhjustavad (teadaolevalt) inimeste haigestumist.
Mikroobilast ajuga samas kaalus
Iisraeli ja Kanada teadlased viisid 2016. aastal läbi põhjaliku hindamise ning jõudsid järeldusele, et igaühes meist on umbes kolmkümmend triljonit inimrakku ja keskmiselt kolmkümmend kuni viiskümmend triljonit bakterirakku, niisiis on vastavad näitajad pigem ligilähedaselt võrdsed – kuigi siinkohal tuleks mainida sedagi, et 85 protsenti meie enda rakkudest on punaverelibled, mis pole tegelikult üldsegi päris rakud, kuna neil puudub rakkude tavaline masinavärk (näiteks tuum ja mitokonder) – sisuliselt on tegu hoopiski hemoglobiinimahutitega.
Inimkehas on umbes 20 000 tema enda geeni, kuid bakterite omi suisa kahekümne miljoni jagu, niisiis selles mõttes on inimene umbes 99 protsendi osas bakteriaalne ja napilt ühe protsendi ulatuses inimene. Ega selline teave inimese eneseuhkust küll ei tõsta.
Alles 2019. aasta alguses avastati Cambridge’i lähedal Wellcome Sangeri instituudis vaid kahekümnest inimesest koosnevat rühma uurides 105 uut soolestikubakteri liiki, mille olemasolu polnud isegi kahtlustada osatud.
Nende täpne arv on erinev nii inimeste lõikes kui ka samade inimeste puhul erinevatel ajahetkedel, olenevalt sellest, kas tegu on lapse või eaka inimesega, kus või kellega ta on maganud, kas ta on võtnud antibiootikume ja kas ta on kõhn või paks. (Kõhnadel inimestel on soolestikumikroobe rohkem kui paksudel, nende kõhnuse võib vähemalt osaliselt panna näljaste mikroobide arvele.) Kokku kaalub meie igaühe privaatne mikroobilast umbes 1,3 kilo, seega sama palju kui aju.
Viirused on pööraselt pisikesed. Teaduskirjanik Bill Bryson ütleb, et kui neid tennisepalli mõõtmeteni suurendada, peaks inimene samas mõõtkavas olema 500 miili ehk 800 kilomeetri kõrgune. Bakter oleks sel juhul umbes rannapalli mõõtu.
Valkudesse pakendatud halb sõnum?
Määratlus “viirus” tuli käibesse alles 1900. aastatel, mil Hollandi botaanik Martinus Beijerinck avastas, et tema uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, baktereist väiksemale nakkuskandjale.
Esialgu ristis ta tundmatu olevuse contagium vivum fluidum’iks, kuid asendas selle peagi nimetusega virus, mis ladina keeles tähendab toksiini. Viroloogia isa avastuse tähtsust ei tunnustatud tema eluajal, talle ei antud Nobeli auhinda, mille ta oli ära teeninud.
Hulk aega arvati, et kõik viirused põhjustavad haigusi. Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul “valkudesse pakendatud halb sõnum”. Tegelikult pole paljud viirused sugugi nii halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte. Suurem osa viirustest nakatab üksnes bakterirakke ja ei avalda inimesele mingit mõju. Teadaolevalt nakatavad imetajaid 586 viiruste liiki ja neist inimesi omakorda üksnes 263 liiki.
“Viirus” ja “bakter” on samasugused üldnimed nagu “puu” – tegelikult on vaid kuused ja kased, ning seegi on juba üldistus.
Mittepatogeensetest viirustest teatakse väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. San Diego Ülikooli bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele viirustele. Ta avastas, et keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 viiruste liiki, kusjuures 90 protsenti neist olid seni teadusele täiesti tundmatud.
Viirused pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates.
Meditsiinis oli antibiootikumide kasutuselevõtt nakkushaiguste ravis murranguline. Kuna inimesed ei tee pahalastel vahet, siis võtavad nad ka viirushaiguste korral antibiootikume. Antibiootikumid tapavad baktereid sama valimatult kui granaat, hävitades ka meile väga vajalikud sooltebakterid, nii et vähemalt kõige olulisemate taasasustamiseks tuleb võtta probiootikumide kapsleid. Resistentseks muutunud bakterite vastu pole antibiootikumidest enam abi.
Üks võimalus oleks bakteriofaagi, meie jaoks kahjulikke baktereid otsiva ja tapva viiruse abi kasutamine. Bakteriofaagid, mida sageli lihtsalt faagideks nimetatakse, kuuluvad kõige arvukamate bioosakeste hulka Maal. Nendega on kaetud sisuliselt kõik pinnad planeedil, meie ise kaasa arvatud.
Üht asja teevad nad erakordselt hästi: igaüks neist keskendub konkreetsele bakterile. See tähendab, et meditsiinispetsialistid peavad kindlaks määrama haigusetekitaja ja valima tema tapmiseks sobiva faagi. See protsess on küll kulukas ja aeganõudev, kuid muudaks resistentsuse tekke bakteri jaoks palju raskemaks. Inimene kasutaks niisiis viiruseid sõjas talle kahjulike bakterite vastu.
Kõik on põimitud suhtlusvõrgustikuks
Võib-olla on viirused inimesele sama vajalikud nagu mõned bakterid. Briti Columbia Ülikoolis 2015. aastal läbi viidud uuringu kohaselt seostub nelja soolestikuviiruse (täpsemalt Lachnospira, Veillonella, Faecalibacterium’i ja Rothia) puudumine imikute soolestikus astma tekkimisega esimestel eluaastatel. Kui nii, võiks mõne viiruse rehabiliteerida.
Võitlev ateist Richard Dawkins peab viimseni kõiki religioone inimese vaimu kahjustavateks viirusteks. Ta sooviks nad viimseni maailmast ära hävitada. Eks uusaja lääne progressiusk ja stsientism ongi selle üritamine. Kuigi praeguseks hakkab murenema lootus, et inimkonnale terendab tehnoloogiline paradiis.
Võiks võtta rahulikumalt. Et mõned religioonid on ebajumalakummardamine, on ka piibli sõnum. Aga see ei tähenda veel, et ei võiks olla religiooni resp. religioone, mis toetavad inimelu.
Hea küll, nõustume väitega, et religioonid on viirused. Aga kui looduses on nii üüratu kogus erinevaid viiruseid, siis ei saa nad olla ainult kahjulikud. Analoogselt usunditega. Ilmselt oleks asjakohasem uurida välja: kas mõnest usust ei ole kasu nagu bakteriofaagist?
Pigem tasub uskuda James Lovelocki, et meie planeet on ühtne ja keeruline superorganism – me oleme selle lahutamatu osa ega saa ennast sellele vastandada. Kõik, viirustest ja bakteritest puudeni ja amööbidest vaaladeni, on põimitud suhtlusvõrgustikuks.
Vahva on see, kuidas Eesti praegune prohvet Valdur Mikita kirjeldab nn mõtlusmetsade mõju: “Võib-olla ongi inimene loodud selleks, et need mütoloogilised metsad saaksid meie sees edasi elada. See on nagu mingi nägemuslik soome-ugri viirus, maagiline mükoriisa või midagi sinnapoole. Müstilised mustikamännikud kappavad ringi meie sisemuses, neil on miski kaugem plaan, mida me ei pruugi teada…”
Mis ma muud oskan öelda kui “Aamen!”.
Autor: Toomas Paul
You must 
Eestis lihtsalt ei tohiks olla eestlaste ja venelaste sotsiaalset ja poliitilist vahet. Aga kuidas saada hakkama väärtuste erinevusega?
Alul liikusime meie rohkesti itta. Hõivasime alasid Krimmis, Kaukaasias, Siberis ja Kaug-Idas, tänapäeva Türgiski. Liikusime sinna omal tahtel, ent mitte juhuslikult. Tsaarivalitsus vajas meid kolonistidena vast vallutatud (Peipsi-tagune on siinjuhul erand) territooriumitele, meie aitasime põlistada anastatu.
Natuke hiljem hakkasid nemad tulema meie kodumaale. Samuti vabatahtlikult, samuti kehtiva võimu osaval-kavalal suunamisel. Nemad tulid ainult linnadesse, peamiselt Tallinnasse ja Narva. Nad ehitasid meie juures tsaariaegseid hiigelrajatisi. Iseäranis suure hoo sai siia vool nõukogude ajal ning kestis ka pikalt-pikalt.
Mis tunne meil idas oli? Usun, et täielik kultuurišokk. Mis tunne neil oli? Peaaegu sama, kuigi meie soovmõtlemine on neile omistanud meie imetlemise. Me mõlemad olime ja oleme veendunud, et meil on õigus ning teised eksivad. Ja veel: me kumbki ei taju oma kultuuri olemust (eriteadlased ja muidu teravapilgulised välja arvatud), kuna me elame selles. Kultuuri all ei mõtle ma siinkohal uskumisi ega teadmisi, vaid käitumist.
Nüüd elame siis üksteise kõrval. Mina näen hommikul Mustamäel, kuidas venelannast kassiir ja venelannast ostja peavad maha pikad jutud. Telekast, kassist, Fjodor Vassiljevitšist… Pood on tühjavõitu, järjekord on lühike, aga üks inimene selles on ikkagi kärsitu ja mõtleb: mis õigusega nad lobisevad, miks mina pean nende pärast oma aega kulutama? Ja ei taha ma osa saada võõraste inimeste isiklikust elust!
Individualistid ja kollektivistid
Hollandi teadlane Geert Hofstede on loonud kultuuridevahelise kommunikatsiooni teooria. Selle üks peamisi nurgakive on rahvuste väärtusorientatsioonide erinevuste mõõtmine, kultuuride jagamine individualistlikeks ja kollektivistlikeks.
Eestlaste ja venelaste suhteid Hofstede ei käsitle (küll aga on juttu NSVL-ist), ent tema mõttesüsteemi järgi kuulume meie protestantidena individualistlikku kultuuri, venelased õigeusu ja pealesurutud kommunismi kaudu kollektivistlikku kultuuri. Üldjuhul muidugi. Kultuuriline tagapõhi jääb alati alles, isegi siis, kui inimene määratleb end sajaprotsendiliseks ateistiks.
Hofstede järgi on kollektivistidel lihas ja veres ühisideed, omadetunnetus, välja kujunenud või kujundatud konservatiivsevõitu ettekirjutused ja traditsioonid. Need on mõnikord määratletud kirjutatud normistikes (näiteks õigeusu dogmaatikas, kommunismiehitaja moraalikoodeksis jne), harilikult aga eksisteerivad immanentsete juhistena inimese meeles.
Isiklikust vabadusest kollektivist suurt ei hooli, demokraatiaihalus jääb talle võõraks. Kollektivisti lipukiri on võrdsus. Usun, et tema lihtsalt peab hommikul kassapidajaga rääkima, kassapidaja lihtsalt peab kaaskollektivisti elu vastu huvi tundma, see kohustus on talle tähtsam kui müüja töödistsipliin.
Individualist lähtub Hofstede teooria kohaselt isiklikest huvidest. Esiplaanil on isiksus. Keegi ei tohi tema isiklikku aega kulutada, eriti mitte kassapidaja hommikuses poes. Tema lipukiri on vabadus.
Kui ta suvatseks oma hoiakut põhjendada, siis, arvan, kõlaks see niimoodi: minu heaolek suurendab kõigi heaolekut. Kui mina olen rikas, saab ühiskondki rikkamaks, minu loodud töökohtadel saavad inimesed palka, minu makstud maksude kaudu pudeneb hüvesid kõigile. Järelikult pean ma veel rohkem rügama, veel rikkamaks saama, mul pole aega kassajärjekorras tammuda.
Kollektivistlikud kultuurid on Hofstede järgi feminiinsed ja individualistlikud on maskuliinsed. Venemaal räägitakse emakesest Venemaast, meile nüüdiskultuuri toonud sakslatel on keelel alati isamaa.
Üks freudistlik spekulatsioon leiab siinjuures tuge õigusu kirikute kuplite vagiinapärasest väljanägemisest ning vastandab seda läänekristluse pühakodade otsekui ejakuleerivate fallostena taevasse sööstvate tornidega. Kupli tipus on rist, kupli oleks nagu kõigekõrgem sõrmede vahel kingitusena maha pannud. Lääs tormab enese ürgjõul ise taevasse.
Üks ellusuhtumine ei ole etem teisest, kollektivistlik ja individualistlik kultuur on ainult teineteisest erinevad, mitte paremusjärjestatavad.
Hofstede toob näiteid: kollektivist võib sõbrustada oma alluvaga, individualist on hierarhia säilitamise poolt. Kollektivistid sallivad vähem uusi ideid, on konservatiivsemad.
Kollektivistlik naine võib mõelda ja öelda: kui lööb, siis armastab. Individualistlik naine ei tunnista end naljalt nõrgema soo esindajaks, ei taha, et talle mantlitki selga aidatakse, enda vastu kätt tõsta ei lase tema eneseväärikus eales.
Individualist tormab ajaga kaasa, käib koolitustel ja arendab ennast eriti moesuundade järgi, kollektivist hindab stabiilsust. Kollektivistlikus kultuuris on igal inimesel kindel koht, boss on boss ja alluv alluv, hierarhiareeglitest üleastumist taunitakse. Naine olgu naine, ärgu tikkugu reeglistikust välja, mees olgu mees, ärgu mandugu naiseks!
Kollektivist läheb kähku üle eesnime pruukimisele, individualist eelistab distantsi hoida. Kollektivist usub ekspertidesse ja tiitlitesse: professor, akadeemik, minister, tippteadlane jne mõjuvad talle veenvalt. Individualist tahab ise selgusele jõuda.
Mina-inimene võib võõrale otsa vaadata üsna julgelt, kollektivist kannatab vaid kogukonnakaaslase pilku. Kollektivisti üldjuhul ei häiri teise inimese keha lähedus. Eriti meeldivad talle embamised, isegi põsemusid ka üsna võõra inimesega ning näiteks käe õlalepanek. Individualist hindab psüühilist vabaruumi, talle on inimeste vahemaa esmavajalik, ta ei taha naljalt teise kättki suruda.
Induvidualist võib oma sööki üksinda kugistada, kollektivist eelistab kauakestvaid lõunaeineid omade keskis. Kollektivist ei talu teistsugust seksuaalkäitumist, individualist üldjuhul ei piilu teiste teki alla ning eeldab, et teised ei piilu temagi teki alla.
Võtame kokku
Eestlaste ja venelaste sotsiaalne grupikäitumine ei ole juhuslik. See toimub kindla mustri järgi, nii poes kui ka igal pool mujal, seda mustrit teades on võimalik ennustada inimese reageeringuid. Muuseas, meie praegustes poliitoludes esindab EKRE kollektivistlikku kultuuri.
Valimiskampaania ajal toimus Eesti 200 Hobujaama-aktsioon, mis küll katki jäi. Silmas peeti kahe rahvuse erinevuse sotsiaalset ja poliitilist aspekti. Neid erinevusi ei tohi olla, kui me ei soovime vabaneda kujunenud apartheidiühiskonnast! Kahju, et püss põõsasse visati, vahest on see nende kaotuse üks põhjusi?
Ent väärtusorientatsioonilt jääme me erinevateks. Me peame aktsepteerima teineteise olemuslikku erinevust. Alles siis saame ühiskonna muuta pingevabamaks, mõlemad selle omaks võtta.
Misjonäri tapnud hõimuliikmeid kriminaalvastutus ei ähvarda, kuid kardetavasti võis ameeriklane kiviajas elavate inimeste sekka viia nakkuse.
Seiklushimuline valge misjonär läks India ookeani saareelanikele jumalasõna viima, kuid pärismaalased lõid ta maha. Kõlab nagu mõni 19. sajandi ajaviiteromaan, kuid täpselt selline lugu juhtus eelmisel nädalal Põhja-Sentineli saarel 26-aastase ameeriklase John Allen Chauga.
Andamani saarestikku kuuluvat saart asustab siiani kiviajas elav kaitsealune hõim, kellega kontakteerumine on nii nende enda kui ka võimalike külaliste kaitseks juba aastakümneid keelatud. Sissetungijaid tervitatakse noole- ja kivirahega. Kümmekond aastat tagasi tapsid sentinelid kaks saarele sattunud India kalurit.Kalameeste sõnul nägid nad pealt, kuidas Chau nooltega tapeti, talle köis ümber seoti ja ta minema lohistati.
Chau otsustas siiski õnne proovida, palkas ühe kalalaeva meeskonna ennast saarele viima ja tegi alates eelmisest neljapäevast mitu katset kohalikega suhelda. India politsei teatel läks ameeriklane sõudepaadiga saarele viimast korda reede hommikul ja palus kaluritel ennast hiljem peale võtta. Kalameeste sõnul nägid nad pealt, kuidas Chau nooltega tapeti, talle köis ümber seoti ja ta minema lohistati. Kalurid põgenesid, kuid tulid järgmisel päeval tagasi ning nägid, kuidas saare jahimehed Chau surnukeha matavad. Seejärel teavitasid kalurid tapetu lähedasi.
Briti leht Daily Mail sai enda valdusse Chau reisimärkmed koos jumalagajätukirjaga juhuks, kui ta tagasi ei tule. „Võib-olla arvate, et olen hulluks läinud, aga ma usun, et need inimesed väärivad Jeesuse juurde toomist,” kirjutas Chau. Ta lisas, et juba esimesel kohtumisel lasid pärismaalased tema suunas ühe noole. „Karjusin neile: minu nimi on John, mina armastan teid ja Jeesus armastab teid,” kirjeldas Chau. „Kahjuks sattusin paanikasse, kui nägin, et nad nooli vibudele seavad. Viskasin nende suunas kala, aga nad tulid edasi. Sõudsin tagasi laevale kiiremini kui eales varem. Tundsin hirmu, aga peamiselt pettumust, et nad mind kohe omaks ei võtnud.”Karjusin neile: minu nimi on John, mina armastan teid ja Jeesus armastab teid.
India võimud alustasid mõrva asjaolude uurimist, ent saareelanikke see ei puuduta. Kaitsealuste hõimude liikmed on India seaduste täitmisest vabastatud ja suhtlemiskeelu eirajad võivad traagiliste tagajärgede korral süüdistada vaid ennast. Politsei rõhutas pressiteates taas, et sentinelid tuleb rahule jätta. Küll aga on arreteeritud seitse kalurit, kes ameeriklase saarele toimetasid. „See oli läbimõtlematu seikluse tulemus,” ütles Andamani saarte politseijuht Dependra Pathak. Välistatud pole seegi, et mõrva sooritasid hoopis kalurid ise, kes proovivad süü pärismaalastele veeretada. Teisalt olnuks see äärmiselt üllatav, kui sentinelid poleks sissetungijat rünnanud. Nooli lennutatakse ka India rannavalvekopterite suunas, kui need saare kohal luureretki teevad.
Põlisrahvaste kaitsmisega tegelevate aktivistide arvates on juhtunus süüdi ka India keskvalitsus. Tänavu augustis otsustas peaminister Narendra Modi kaotada Andamani saartel kehtinud keelutsooni, et julgustada turiste saari külastama. Otsuse järgi on keelutsoon kaotatud vähemalt 2023. aastani. Seega polnud Põhja-Sentinelile reisida iseenesest illegaalne. Kohalikega vastu nende tahtmist kontakteeruda on aga endiselt keelatud, mistõttu võetaksegi kalurid vastutusele. Samuti on keelatud sentinele filmida ja pildistada.
Põlisrahvaste õigusi kaitsva ühenduse Survival International juht Stephen Corry ütles, et tragöödiat olnuks võimalik vältida. „India võimud oleksid pidanud sentinele ja nende kodusaart kaitsma nii hõimu kui ka välismaailma huvides,” märkis Corry. „Hõimu välisturistide eest kaitsenud piirangu kaotamine saatis täpselt vale sõnumi, mis võiski sellele hirmsale juhtumile kaasa aidata.”
India võimud püüavad nüüd välja nuputada, kas Chau surnukeha on võimalik saarelt kätte saada. Sel nädalal on politsei teinud lennukite ja laevadega saare lähedusse luureretki, kuid pole sinna sisenenud.
Ameeriklase tekitatud kahju ei pruugi aga piirduda tema enda surmaga. 1880. aastal vangistasid Briti kolonisaatorid antropoloogilisest huvist saarel kaks vanainimest ja neli last, kuid välismaailma haigustega harjumata vanurid surid peagi. Lapsed toimetati tagasi saarele, alates sellest ajast on kontakte sentinelidega enamasti välditud. „Pole sugugi võimatu, et sentinelid on nüüd nakatunud surmavate haigusetekitajatega, mille vastu neil puudub immuunsus,” nentis Corry. „Võimalik, et hävib kogu hõim.”
Hiidlaine loodusrahvast jagu ei saanud
1967. aastal hakkas India valitsus proovima sentinelidega kontakte luua, ent enamasti võeti need vastu vaenulikult. Kohalike usalduse võitmiseks jätsid uurijad maha kookospähkleid ja teisi kingitusi. 1991. aastal toimus esimene sõbralik kontakt, kus sentinelid olid nõus otse võõraste käest toitu vastu võtma. Hilisematel uurijatel siiski sama hästi ei läinud. Saareelanikud lubasid saabujatel kingitused maale tuua ja rannale asetada, ent kui võõrad kauemaks paigale jäid, hakkasid sentinelid taas nooli laskma. 1996. aastal lõpetas valitsus kontaktide otsimise ja jälgib saarerahvast nüüd vaid distantsilt.
Antropoloogide hinnangul elavad sentinelid siiani keskmises kiviajas ehk mesoliitikumis, mis tähendab, et põlluharimine on neile tundmatu. Toitu saadakse küttimise ja korilusega, samuti tuntakse saarel kalapüüki ja valmistatakse paate. Tuld sooja kliimaga saarel ei tehta ja riideid ei kanta, kuid võõramaalaste toodud metallesemed on kasutusele võetud. Palju rohkem polegi sealsest kultuurist teada. Sentinelide keelt ei oska keegi peale nende endi, igal juhul erineb see märkimisväärselt India mandriosas räägitavatest keeltest. Arvatakse, et sentinelide esivanemad on saarel elanud umbes 55 000 aastat.
2001. aastal loetlesid vaatlejad saarel vähemalt 21 meest ja 18 naist. 2004. aastal tabas India ookeani maavärin ja hiidlained, mis tapsid kokku üle 230 000 inimese, ent Põhja-Sentineli kiviaegsed korilased ja kütid elasid katastroofi vaatlejate hinnangul üle suuremate kahjudeta. 2011. aasta rahvaloendusel õnnestus saarel tuvastada 15 elanikku, neist kolm naised. Samal ajal arvavad teadlased, et metsaga kaetud 60-ruutkilomeetrisel alal võib elada ka kuni 400 inimest.
Tõnu Ots. Arvo Tarmula foto
Psühholoog Tõnu Ots ütleb, et inimesed on harjunud mõtlema suurelt, aasta ja kuu kaupa, kuid elamise ühik on päev. Tähtis on, kuidas inimesena elada päikesetõusust loojanguni.
Kord lubanud pedagoogikateadlane ja arengupsühholoog Tõnu Ots oma naise Mare isale: kui ta peaks leidma maja, kust meri on sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel, siis ostab ta selle ära. Äi olnud kange kalamees. Tõnu leidiski maja ja ostis ära, kuigi majal polnud tookord tegu ega nägu. Nüüd on sellest saanud nägus elamine, seda peavad oma lapsepõlvekoduks ka Mare ja Tõnu kolm last ning suvekoduks hulk lapselapsi. Veebruaris 75aastaseks saanud Tõnu istub aga igal hommikul ja õhtul maailma ääre peal Matsalus sellesama maja akna all – sealt paistab silmapiirini välja vaid meri ja lage maa – ja vaatab silmapiiri taha.
Miks peaks inimene püüdma silmapiiri taha vaadata?
Püüd silmapiiri taha vaadata on üks mediteerimisi. Kõik, mida me näeme või tajume, äratab mõtteid. Mediteerimise eesmärk on lülitada end tajudest välja nii, et me ei kuuleks ega näeks midagi ja räägiksime mõttes iseendaga. See aitab mõtteid korrastada ja kontrollida. See siin on õnnelik koht – näeb silmapiirini ja tekib tahtmine vaadata selle taha. Kui ühtegi lindu pole näha ega liigu ükski lible, siis saab inimene kontakti iseendaga. See on praktiline eneseanalüüsi, -juhtimise ja -kujundamise tegevus.
Sa ütlesid ennist, et oled kaks korda astunud olematusse.
Me elame ajal, mil kõige tähtsamaks teaduseks on saanud statistika. On määratud statistiline eluiga. Praegu on see meestel 71 ja naistel 81 eluaastat. Kui olin 63aastane, siis lugesin ajalehest, et meeste keskmine eluiga on 64 eluaastat. Kui sain 64, siis astusingi ma olemisest statistilisse olematusse, ja tegin suure peo. Et sellest hetkest olen ma olematu inimene. Mõttetu inimene, nagu noored ütlevad. Ma lakkasin olemast. Sama juhtus siis, kui sain 71. Siis jõudis keskmine eluiga mingite statistiliste korrigeerimistega mulle järele. Pidin teist korda piirist üle astuma. Nüüd see piir mulle enam järele ei jõua. Ma arvan, et kui ma tunnen, et kõige tähtsam teadus mind enam ei tunnista, siis tuleb pöörata ringi ja liikuda tulevikku, selg ees. Ma ei vaata enam, mis ees ootab, sest tean, et ees ootab igavik, mida ei saa vältida ega kujundada. Palju targemad inimesed kui mina on otsinud, mis on piiride taga. Inimene ikka otsib, aga varem või hiljem jõuab ta selle piirini, kust enam edasi ei pääse.
Aga mis on piiride taga?
Max Planck (Saksa füüsik, kvantteooria rajaja – toim) ütles, et on olemas piir, mis määrab eksistentsi olemuse. See on üks veider arv, kõige väiksem energia hulk, mis saab universumis olemas olla. Pärast seda ei ole enam miski võimalik. Mina olen jõudnud arusaamisele, et piiriks on inimaju loogiliste arusaamade võimekuse piir. Nagu kiiruspiiranguga autoga – vajuta gaasi, kui palju tahad, kiiremini edasi ei lähe. Nii on ka inimajuga – ära uuri, edasi niikuinii enam ei saa. Jäävad vaid oletused ja esoteerika.
Me kõik enam-vähem teame, mis on pedagoogika, mis on andragoogika, aga me ei tea suurt midagi geragoogikast. Sina oled selle kõigega tegelnud.
Pedagoogika on õpetus, kuidas saab lapsest täiskasvanu. Seda õpetavad täiskasvanud lastele, sest nad on ise lapsed olnud ja teavad, kuidas see käib.
Kui saame täiskasvanuks, lülitatakse meid andragoogilisse süsteemi. Andragoogika on täiskasvanute vastastikuse harimise õpetus, üks täiskasvanu õpetab teist. Ega andragoogika meile eriti meeldi, on veidi häbistav midagi ümber õppida: see tunne, et sa ei kõlba enam sellisena, nagu sa oled. Et ühiskond nõuab, et sa pead olema teistsugune.
Kui me aga astume kolmandasse põlve, kui meil sünnivad lapselapsed, keskmiselt 50aastaselt, siis avastame, et pole enam vanemat põlve, kes suudaks meid õpetada. Inimkonna sotsiaalses ja geneetilises ajaloos pole kogemust nii kaua elada. Siin tulebki mängu mõiste „geragoogika” – iseendale vananemise õpetamine. See on nii nagu alpinismis. Kõigepealt tõuseme mäkke. See on pedagoogika. Siis oleme tipus. See on andragoogika. Mäest allatulek on geragoogika – õpetus sellest, kuidas vana olla.
Suure osa maailma asju, sh viimasel ajal Eesti poliitikas toimuva võib lahti mõtestada kolme põlve teooriaga, nagu sa rääkisid. Et on esimene põlv, noored 25. eluaastani, need, kel lapsi pole; siis teine põlv, kellel on lapsed, nii 25.-50. eluaastani; ja kolmas põlv, kellel on lapselapsed. Et kõik need põlved toimivad elus väga mitmel moel, nende psüühika on täiesti erinev.
Need on inimese elu demograafilised tsüklid. Nende psüühilistes otsustes on väga suur vahe. Esimene põlv õpib, et targaks saada, ja elab mõtetega tulevikus, unistab, sageli ka ebareaalselt. Esimeses põlves me riskime.
Niipea kui sünnib laps, astutakse teise põlve ja tekib vastutus. Teisele põlvele, 25–50aastastele tundub, et nad on targad, et neil piisab elamiseks tarkust.
Kui lapsed on suureks kasvatatud ja neist omakorda on saanud lapsevanemad, algab kolmas põlv, keskmiselt 50. eluaastast, ja siis saab, ei tea miks, meie aju juhtõpetuseks elutarkus.
Kogu maailma, sh Eestit juhib praegu teine põlv. Teise põlve häda on selles, et nad ei hooli minevikust ega eriti ka tulevikust. Seda on meie poliitikast näha. Me ei võta õppust isegi sellest lühikesest minevikust, mis pärast iseseisvumist on olnud, ja tuleviku piiriks on eelarve vahendite jätkumine. Teine põlv elab olevikus, kujutab ette, et olevik kestab igavesti, lahendab olukordi siin ja praegu. Kui jõuame kolmandasse põlve ja pöörame selja ette, siis on meil õigus sekkuda sõnadega „Minu ajal tehti nii!”. See pole nostalgia, see on kogemuste üldistamise tarkus – elutarkus. Vaid kolmandal põlvel on sellise sünteesimise õigus. Ta vaatleb probleeme nende arengus.
Eelkõige on psüühilised muutused siis ikkagi seotud laste ja lastelaste, mitte vanusega?
On neid, kes riskivad kõrge vanuseni. Lapsi ei ole, ise on juba vanurid, aga riskivad ja elavad ainult endale. Nad ei pea ennast säästma ega ohverdama kellegi teise nimel. Kui lapselapsi ei ole, siis ei ole inimese elu taastootmise kogu missioon täidetud. Missiooniks ei saa olla tahe olla viimase põlve eestlane, vaid ikka soov elu edasi viia. Kuidas seda näha või ära tunda, et missioon on täidetud? Kui vanemad oma lapsi armastavad, siis on egoistlik nõuda, et lapsed ka vanemaid armastaksid. Lapsed peavad vanemailt õppima, kuidas oma lapsi armastada. Kui nad oskavad oma lapsi armastada, tasuvad nad vanemale põlvele selle eest lugupidamise ja austusega. Selle pealt, kuidas lapsed oma lapsi kasvatavad, on näha, kas missioon on täidetud. Minu kooliõpetajast ema nimetas seda vana käia efektiks. Igat masti õpetaja on nagu vana käi. Ta ei lõika ise midagi, aga noad ihub teravaks. Inimene saab olla uhke käia peale, kes ta selliseks ihus. Nii on ka vanemate ja vanavanemate missioonilise põhirolliga.
Minu hea tuttava, kunagise Pärnu muuseumi direktori, nüüdseks lahkunud Omar Volmeri hobi oli indiaani (vist maiade? või inkade? või asteekide?) kultuur. Ta rääkis, et indiaanlaste kogukonda juhtis üheksaliikmeline kogu. Sinna valiti kaks liiget, kellel lapsi polnud, noored, kes esindasid riskimise mentaliteeti. Neli kohta täitsid teise põlve inimesed, kellel olid lapsed. Kolm kohta said kolmanda põlve inimesed. Kõik otsused langetati kolme põlve konsensuses. Kolme põlve eri nägemustest sünnib tõde. Meie poliitika viga praegu on selles, et me püüame lahendada olukordi nüüd ja praegu. Me ei hooli tulevikust ega arvesta kogemusi.
Kas Eesti viga on selles, et poliitikute seas puudub kolmas põlv?
Neid pole vähe, aga nad ei pääse mõjule mitte kui elutargad, vaid nii, et kuulame selle äti ära, las nostalgitseb, aga arvesse ei võta.
Mis on põlvkondadevahelises suhtluses esmatähtis?
Igasuguse suhtlemise kõige väärtuslikumaks sisuks on hoolimine. Igasugustes seadustes, ka perekonnaseaduses on kirjas, et vanurite ja laste eest tuleb hoolitseda. Aga mis on hoolitsemine? Hoolitsemine on kohtlemine, et söök oleks laual, riie seljas jne. Aga hoolitsemise sees on väärtuslikum osa: hoolimine, mida seadusesse panna ei saa. Ei saa panna seadusesse, et sa pead teisega juttu rääkima, teda mõistma, ära kuulama, andestama. On palju lapsi, kelle eest on halvasti hoolitsetud, nad on vaesest perest, pole süüa saanud ega midagi, aga nad armastavad oma vanemaid, sest neist on hoolitud. On ka palju vanureid, kelle eest on vanadekodus imehästi hoolitsetud, kuid oma sugulaste hoolimisest tunnevad nad puudust. Ka riigiladviku ametkond ei oska inimestest hoolida, peaasi et hoolitsemise seadused oleksid täidetud. Hoolimist ei saa õpetada, see tuleb perekonnasuhetest, kui me aga võtame kasvatusest perekonnasuhted välja, kui me ei suuda määratleda, mis on perekond ja abielu…
Jah, mis vahe on perekonnal ja abielul?
Abielu on kokkuleppe küsimus. Ma lepin kellegagi kokku, et olen temaga abielus ehk teineteist abistavas ja respekteerivas elus. Aga niipea, kui sünnivad lapsed, tekib kolmas, abitu osapool, ja abielust saab perekond. Lapse areng perekonnas peaks olema riiklikult garanteeritud nagu hariduski. Kuigivõrd nii ju ongi, kui on näiteks perevägivald, siis laps võetakse ära. Aga et laps ei kasvaks joodikuks, kui peres on joodik, ei kasvaks vargaks, kui peres on varas… Peaks olema ka kaitse, et ei tekiks sotsiogeenset väärkasvatust, mikrosotsiaalset negatiivsete ilmingute pärilikkust. See on elulaadi pärilikkus, mille negatiivsete ilmingutega – julmus, vägivaldsus, arrogantsus – ei või ühiskond leppida.
Meil kasvatatakse laps seaduskuulekaks kodanikuks, aga kõigi kasvatusseaduste järgi tuleks laps kasvatada eelkõige heaks, õiglaseks ja rahulikuks inimeseks. See toimib riikides, kus on tugev perekultuur. Näiteks islamis peab ema kasvatama tütre tervemaks, kui ta oli ise samas eas, ja isa peab kasvatama poja targemaks, kui ta oli ise samas eas. Tütar peab ema üle elama ja poeg peab isa üle elama. Väga loogiline. Perekond peab olema püha, sest perekond on inimese esimene kasvukeskkond ja seal omandatu määrab tulevikuühiskonna inimlike suhete ja väärtuste vundamendi. Rumalaks jäänud last saab alati järele aidata, aga peres kõveraks kasvanud inimesele ei ole järeleaitamistunde.
Headuskasvatus on väga oluline. Me räägime palju sotsiaalsetest väärtustest – vabadusest ja demokraatiast, elamisväärsest elust –, aga esmatähtis on headus – biofiilia, võime armastada ja sallida kõike, mis sünnib ja sureb, armastus elava vastu, armastus elu vastu.
On siis meie ühiskonnas liiga palju viha ja liiga vähe headust?
Me räägime vihakõnest. See pole õige sõna. Viha on emotsioon. Kõik me vahetevahel vihastame, seda ei saa takistada. Viha läheb üle. Viha pole veel vihkamine. Vihkamine on teadvuse sügav veendumus, et objekt või subjekt tuleb hävitada. Mina ei ole tabanud, et Eestit oleks tabanud totaalne vihkamise laine. Igat sorti valitud või määratud ametnike poliitika on aga rahva vihale ajanud küll. Valesti sõnastamine indutseerib ka valesti mõtlemist. Näib, et on kasulik sisendada, et inimesed on vihkamist täis, ja nii on kerge ka rahva rahulolematust eluoluga tunnistada vihkamisena ohtlikuks tendentsiks.
Ka sallimatus pole vihkamine, vaid on põlgus – ignoreerimine ja distantsi hoidmine. Samuti nagu tolerants pole armastus. See on teise inimese arvestamine sellisena, nagu ta on. Et ma võtan teda sellisena, nagu ta on, ja arvestan, kas ta kujutab endast ohtu. Neist ohtudest on kohustuslik ka rääkida.
Sa ütlesid, et me ei oska olla vanad ja keegi ei õpeta kah. Kuidas siis ikkagi elada, kui trepiastmed muutuvad üha kõrgemaks ja pastakad peenemaks?
Mehed võivad vananedes taadistuda, aga ei tohi ätistuda. Naised võivad memmestuda, aga ei tohi eidestuda.
Kuidas seda mõista?
Pean väga tähtsaks väärikuse säilitamist igas olukorras. Kõige lihtsam on mõelda nii, et eidestunud naisest ei saa iialgi „gränd-õuld-leedit” ja ätti ei nimeta keegi „gränd-õuld-mäniks”. Vananemine on täis senitundmatuid ohte.
Mäest üles minnakse, nägu ees, alla tullakse, tagumik ees, nagu redelistki, aimates järgmist pulka ja võimalikke ohte. Parimad näited on inglise traditsioonilisest kasvatusest. Kui mees saab 50, teeb ta teatavaks oma pärimiseelistused ehk testamendi alged. Inglased peavad ka normaalseks, et viiekümneselt peab sul olema harrastus. Meiegi peame lõpuks aru saama, et tööd ei tohi armastada. See kõlab eestlasele hullusti, sest eestluse üks alustalasid on, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tammsaare ajal see kehtis, sest oldi otsesuhtes tööga. Nüüd on inimese ja töö vahel tööandja, töö kui armastuse objekt on tööandja ärihuvides. Meie aga tunnetame, et töö ei armasta enam meid. Harrastus armastab. Kui sa armastad oma roosipeenart, siis tunned, kuidas ta sind vastu armastab. Kui sa armastad oma margikogu, siis vaatad sa teda armastusega ja tunned, et ta armastab sindki. Hobidega on side kahepoolne. Kui sul on harrastus, mis leevendab töiseid probleeme, siis on see teraapiline vahend.
Inglased kingivad 50. sünnipäevaks härrasmehele spinningu või midagi muud harrastuslikku. Väga oluline on ka hommikune tuju, mida tuleb vananedes jälgida rohkem kui varem. Hommikune halb tuju eskaleerub halvaks meeleoluks. Tuju on hetkeline, aga meeleolu on kestev. Halvale meeleolule järgneb stress. Stress iseenesest pole ohtlik, see on organismi püüd taastada hea tuju. Kui me seda ei suuda, siis järgneb depressioon. Vanainimeste depressiooniga tegeldes olen jõudnud arusaamisele, et kõige sagedamini algab see igahommikusest halvast tujust, et õudne, jälle üks tüütu päev tuleb üle elada.
Kuidas vältida hommikust halba tuju?
Juba lapsega on nii, et meeleolu, millega ta õhtul uinub, kinnistub öösel iseloomuks. Kui laps jääb magama vihasena, siis areneb agressiivsus. Kui ta jääb magama nuttes, siis areneb abitus. Magama tuleb heita rahunenuna. Igal õhtul tuleb päev kokku võtta ja teha homseks plaanid. Siis ei ole ka tuju hommikul kehv. Vanade inimestega on samuti. Magama heites peab endale sisendama, et homme on uus tegus päev, ja kergem on seda alustada, kui on mõeldud, millest peale hakata. Hommikuti tuleb ärgata aeglaselt. Kui 10–15 minutit on ärgatud, siis võib silmad lahti teha ja jalad voodist välja lükata.
Hommikune kiirustamine on meeleolu kujunemisele ohtlik. Endast lugu pidav inglise härrasmees ei luba endale hommikust kiirustamist. Ta joob rahulikult kohvi või teed ja loeb värskeid ajalehti. Ärgata tuleb nii palju varem, et polekski vaja kiirustada. Kiirustamise järgmine etapp on paanika – tekib tunne, et ei saa hakkama. Paanika mõjub igas eas halvasti, aga vanemas eas on see lausa ohtlik.
Päeva tuleb pikendada hommiku, mitte öö arvel. Aga internetiajastul me istume öösiti üleval ja hommikuti on kiire. Võib õelalt või isegi dissidentlikult vihjata, et poliitilis-olmelises mikrokliimas on kergem manipuleerida rabelevate, kiirustavate, paanitsevate, peataolekus inimestega.
Kuidas kiirustamise ja paanikaga toime tulla?
Tuleb sundida ennast rahulikuks. Alustada päeva sõnadega, et olen ennegi hakkama saanud, saan edaspidi ka. Selmet peeglisse vaadates ütelda, et jube, kui kole ma olen, pilguta endale silma ja ütle, et pole vigagi. Selle asemel, et ütelda teisele, miks ta täna nii halb välja näeb, naerata ja tee kompliment esimesele ettejuhtuvale olendile või iseendale. Me kardame teha komplimente. Selle asemel, et ennast või teisi innustada, külvame kahtlust. Tuleb innustada, sisendada eneseusku. Ei tohi ise ega lasta teistel endale sisendada, et vanadus on surmaeelne seisund. Vanad on aktiivselt oma pikka elu elavad inimesed. See on inimese elujõu, elamise aktiivsuse ja eluhoiakulise optimismi küsimus. Kasulik on jälgida loojuvat päikest, mida minu juures on väga hõlbus teha. Kui päike läheb looja, kulub kümmekond minutit hetkest, mil ketas puudutab silmapiiri ja kaob. Selle aja jooksul me kõik, kes meie majas parasjagu on, vaatame päikeseloojangut ja mõtleme kolme kohustuslikku mõtet: kes mulle täna aitäh ütles ehk kellele ma olen täna head teinud; kellele mina täna aitäh ütlesin ehk kas ma ise märkasin headust; ja kas midagi jäi hinge peale, kas on keegi, kelle käest ma pahandust või tüli andeks ei palunud, ära ei leppinud.
Me oleme harjunud mõtlema suurelt, mõtlema aasta kaupa, kuu kaupa, nädala kaupa, tegema aastaplaane ja kokkuvõtteid, aga elamise ühik on päev. Päikesetõusuga see sünnib ja päikeseloojangul sureb. Tähtis on see, kuidas ma selle ajaühiku olen hea inimesena elanud.
Millal on inimene vana, vanadusele alla andnud?
Inimene elab, täites kolme missioonilist tegutsemiskompleksi: enese eest hoolitsemine, parandamine-korrastamine ja loomine. Kui me vananeme, siis me loobume kõigepealt millegi uue tegemisest, loomisest. See on enesehinnanguline märk lähenevast vanadusest. Kui inimene mõtleb, et pole mingit uut katust vaja, nii kaua, kui mind on, kestab vana küll, kui ta enam ei soovi väravat ega maailma parandada, siis tähendab see, et vanadus on käes.
Kui inimene ei austa enam ennast, kui ta endale lauda ei kata, õhtuni pidžaamas ringi käib, enese eest enam ei hoolitse, siis on ta kaotanud eneseväärikuse, ja edasi ta vegeteerib. Kui lauda kaetakse vaid külalistele, mitte endale, siis ollaksegi vanadusele alla andnud.
Vanaduses ootab inimest ka see, et ta muutub hajameelseks, kaotab asju, unustab. Kas selle vastu on rohtu?
Näiteks tuleb hakata endaga valjusti rääkima. Me oleme kogu elu kuulanud, mida meile öeldakse, ja arvestame sellega. Selle harjumuse järgi oleme valmis kuulama ka seda, mida me ise endale ütleme või mida endal teha käsime. Me mõtleme kiiremini, kui suudame mõtet taibata, kuid valjusti rääkides taltsutab inimene mõtete tormamist. Ka ei unusta me hõlpsasti suulist kinnitust tegevusele, mis on hajameelsuses tavaline. Kui ollakse öelnud, et panen võtmed nagisse, pole hiljem otsides vaja mõelda mitte võtmetele, vaid sellele, mida öeldi.
Kõik otsivad rahu. Kuidas seda leida?
Elus on väga palju ebameeldivaid asju, nii kogu maailmas kui ka lähiümbruses, mis röövivad rahu. Vanas eas on paljude maailmahädade kohta tark endale sisendada, et see pole minu asi. Lähikonna ütlemisi, intriige, teinekord ka soovitusi kuulates aga endamisi öelda, et see pole minu asi õiendada. Valjusti ei tohi, siis läheb sõjaks. Umbes selline on ka juba Moosese-aegne tarkus: et hing oleks rahul, püüa muuta asju, millega sa toime suudad tulla, ja lepi asjadega, millega sa toime tulla ei suuda. Vonnegut pani sinna juurde veel nõude nende vahel vahet teha. Rahu on leppimises. Lepi sellega, mis on. Mitte oludega, vaid endaga oludes. Säilita eneseväärikus ja püüa olla väärikas teiste silmis. Andestamine, andeks palumine, kokkuleppimine ja äraleppimine – need on igasuguse rahu allikad. Nii lihtne see ongi.
Tõnu Ots
Tõnu Ots, sündinud 6. veebruaril 1941, on eesti psühholoog.
Hariduse sai Tartu ülikoolis.
1977–1986 ilmus ajakirjas Noorus rubriik „Vastab dr. Noormann”, mis käsitles enamasti intiimprobleeme.
1995–2000 Lihula gümnaasiumi direktor.
Elab juba palju aastaid Läänemaal Matsalu külas.
“Mothers Ruin” ehk Londonit räigelt oma õudusesse allutanud džinnijoomakirg.Foto: Wikipedia
Aastasadu tunti Inglismaal džinni ühe konkreetse nimega ehk “Ema Häving” (“Mothers Ruin”). Džinni joodi 18. sajandi keskpaigas Londonis sellistes kogustes, et kõik tänapäevased probleemid alkoholi või narkootikumidega on selle kõrval nohu.
Džinn sai kuulsaks ja hakkas levima esialgu kui ravim, millega arvati saavat ravida seede- ja muid maohädasid. Ideel pole viga, kuna džinni toodetakse terv rea maitse- ja ravimtaimedega. Kahjuks aga on inimesel oskus ja võime kõike head kuritarvitada, nii ka seda tuntud kärakat. Põhjus, miks džinn levis meeletu kiirusega ja muutus üheks populaarseks joogiks Londonis, oli selle üliodav hind. 1730date aastate Londonis olid baarireklaamidel kirjad, et “purju ühe ja purupurju kahe penni eest”, vahendab Historic-UK.com.
Kuna tavalised inimesed ei olnud võimelised ostma häid Prantsuse veine ja brändisid, ega suuremas koguses tarbima ka kohalikku õlut, oli džinn kiire levima. 18. sajandi keskpaigast on teada info, et Londonis destilleeriti 40 miljonit liitrit džinni aastas ning üle kogu linna oli enam kui 7000 joomaurgast, kus seda jooki ohjeldamatu jõuga laiali müüdi. Vahel maksti džinniga ka palka, suhtes gallon džinni 2 penni.
Džinn muutis selle aja mehed impotentseks ja naised steriilseks ning just džinni joomisega, ülejoomisega, selgitatakse tolle aja tugevalt langenud iivet – sajandi keskel ületas Londonis suremus tugevalt sündivust. Riik hakkas probleemile tähelepanu pöörama, kui avastati, et keskmine londonlane rüüpab igal aastal ca’ 50 liitrit džinni.
Džinni maksustamine joomist aga ei vähendanud, vaid trügis joogi tootmise ja müügi põranda alla tekitades esmakordselt arusaadava “musta turu”. Džinn oli tolle aja oopium, mis hävitas inimese tervist, viis võlavanglasse ja ka hukkamistele. Inimesed olid joogist nii sõltuvuses, et müüsid mõne galloni eest maha oma naised ja lapsed. Maha müüdi ka mööblit ja isegi kodusid, et oma lemmiknapsi osta.
Nime “Ema Hukatus” sai džinn omale külge, kuna enamus joogi tarbijatest olid naised, kes tänu kärakale jätsid oma lapsed hooletusse, müüsid neid prostitutsiooni. Lastehoidjad ja ämmaemandada andsid lastele džinni, et need ei karjuks.
Džinnihullusest päästis Londoni ranged keelud tootmisele ja müügile, samuti sajand hiljem vastu võetud Õllemäärus, millega lasti see jook ilma maksuta vabalt tootmisse. Inimesed valisid uue, lahjema meelemürgi.
Foto: Shutterstock
Toila lähedal asunud monumentaalne Oru loss kajastas omaaegse Peterburi kaupmeeskonna hiilgust. Varsti pärast multimiljonäri Grigori Jelissejevi unistuse teostumist juhtus, et see, kes siin pidi majahingena valitsema – Maria, omaniku naine – lõpetas oma elu enesetapuga. Koos temaga kadus ka Jelissejevite impeeriumi rikkus ja hiilgus.
Möödunud päevadel on mul mitu korda üle ekraani jooksnud väide «Aga eestlased on ju loodusrahvas!». See peaks nagu tähendama, et loodusrahvad on erilised loodusehoidjad. Aga kuidas sellega siis on?
Ma olen juba enam kui kaks dekaadi tegelenud uurimistööga Siberi Arktikas. Niipalju kui ma olen olnud taiga- ja tundrarahvaste seas, siis ennekõike paistavad nad silma kirgliku sportküttimise poolest. Tulistatakse kõike, mis lendab, jookseb või ujub ja püssi ette satub, hoolimata sellest, kas on liha vaja või mitte. Selle sain ma selgeks juba 1995. aastal, kui ma esimest korda hantide juures olin. Ma olen sellist sportlaskmist ka hiljem näinud ja isegi kaasa teinud.
Teine väide on see, et loodusrahvad justkui ei soovi igasugu träna, sest nad elavad harmoonias universumiga ja tarbimiskultuur on neile võõras. Olin paar aastat tagasi jälle Põhja-Jäämere äärses tundras dolgaanide juures. Asjad olid muutunud, rahvas oli paiksemaks jäänud [omaette teema] ning põhjapõdrajahi asemel rohkem tegelema hakanud kalapüügiga. Iga mehe unistus oli püüda kala, et selle eest osta Yamaha mootorsaan ja vahetada välja vene Buran.
Yamahat oli vaja, et paremini kala püüda ja küttida. Küttida ja kala püüda on aga vaja, et osta hirmkallist kütust ja varuosi sellesamale Yamahale. Kui raha üle jäi, siis ka mobla, telekas, naisele riideid.
Võib ju väita, et vanasti olid asjad teistmoodi ja siis harmoonia kõiksusega rokkis taevani. Arheoloogid väidavad, et mammutid surid välja, sest nad lihtsalt söödi ära. Aeti niikaua püünisauku, kuni polnud kedagi enam ajada.
Arusaam, et metsarahvad ei taha midagi ja on rahul sellega, mis neil on, on ikka väga tobe. Niipea kui boreaalsetest rahvastest teateid tulema hakkas, oli ka kohe selge, et nad tegelesid intensiivselt kaubitsemisega ehk siis kommertsjahiga ja -karusloomapüügiga. Selleks muutus kogu nende majandussüsteem – toidu ja kehakatte asemel hakati küttima/lõksustama müügiks. Eesmärgiga osta hulga ebavajalikku nänni nagu alkohol, tubakas, vabrikuriie jne.
Koprad, sooblid ja muud karusloomad suretasid välja ikka põlisrahvad. Omaette teema on metsarahvaste suhtumine metsapõlenguisse, metsa kogemata või tahtlikku süütamisse, ma võiks sellest palju kirjutada. Aga lugege raamatut «Kolmekesi kõnnumaal», seltsimehed! Niipalju siis geneetilisest loodushoiust.
Üks asi on meie boreaallastel siiski ühine nende pärisboreaallastega. Toda loodusharmoonia jura kipuvad põhjarahvaste juures ajama aktivistid, kes elavad linnas, saavad palka, reisivad ringi ja eriti metsas-tundras ei käi. Samamoodi, nagu FB-klikkajad.