Võilillest saab abi seedehädade korral, samuti on see podagra ja reuma leevendaja.|FOTO: Marko Saarm / Sakala
Kipub olema nii, et mida on küllaga, ei oska me hinnata, enne kui kitsas käes või haigus kallal. Siis on isegi Eesti inimene valmis umbrohuna kirutud ja vihatud võilille ümber nimetama ravimtaimeks.
Võililli on kasutatud väga kaua toiduks ja raviks. Need on ühed kõige värvikamad ja tugevamad taimed. Võilille võib nimetada seedimise etaloniks Taimede Kuningriigis.
Võilill Taraxacum officinale on perekondliik, mille kohta Eesti taimemäärajas kirjeldatud üle 150 perekonnaliikme. Kasutamise ja tähtsuse aspektist pole eri liikidel suurt vahet.
Suurte kollaste korvõisikute tõttu on võilille kutsutud ka „maapealseks päikeseks”, mis äraõitsenuna külvab laiali oma seitse tuhat seemet.
Putuktolmleja võilill on hea meetaim. Kevadised noored lehed ja õienupud on hinnatud vitamiiniallikas oma rohke C- ja B-vitamiini poolest, olles tublid verepuhastajad.
Nüüd kevadel saab õitest ja lehtedest teha salatit. Võilille õienutte saab marineerida nagu kurki, kasutades erinevaid kurgi marineerimise retsepte. Tuntumad on ravimi ja toiduna siiski võilillejuured. Juuri röstitakse nagu kohviubegi, et vähendada nende mõru maiku.
Võilillemesi on ikkagi parem kui valge suhkur – valge surm.
Võilill on tuntud podagra ja reuma leevendajana, sobib diabeetikutele ja hea seedimise toetajana aitab see meil „elu seedida”. On koos kõrvenõgesega abiks kevadise allergia korral. Juba keskajal oli võilill tuntuim maksapuhastaja.
Ehkki aiapidajad peavad võilille tüütuseks, tasub teada, et murusse ilmub võilill selleks, et aidata teistel taimedel paremini kasvada. Võilill täidab looduses samasugust osa nagu sapp, maks ja põrn inimorganismis. Lill viib õhku sügavamale maa sisse, muutes mulla struktuuri ja aidates taimedel omastada vajalikke aineid mulla mineraalsest koostisest.
Tänapäeval on võilill ka aretatud salatitaim. Lääne-Euroopas on võilill saastatuse tõttu murudest kadunud ja sellest on saanud hinnatud peenrataim.
Eestis ei pea veel minema turule ostma salativõilille, kuigi meie seemnepoodides on saada Saksa päritolu kultuurvõililleseemet. Meie poeletilt ei leia veel suurte lehtedega saagikat „Vert de Montgmagny” või eriti lopsakat kiiresti valmivat „Ameliore’na Coerur Plein” võilillesorti, kuid Eesti loodustoodete poodides on saada Taani võililletalu ja Saksa meditsiinikatsed läbinud võilillepreparaate.
Põhja-Ameerikas tähistab võilill kevade algust ja sealses kultuuris on võilillefestivalid tuntud juba kümneid aastaid. Pärnumaal Kihlepas toimus võilillefestival tänavu juba 7. korda.
Suure loodusteadlase Goethe lemmikvein oli võilillevein, mida saab nautida vähestes Euroopa kohvikutes, ka võililleõlu pole karastusjookide maailmast puudu. Lille lühikese hooaja tõttu on tarbijal endal vaja minna vägeva juurde just siis, kui võilill ise õide puhkeb.
Olen proovinud võilillepeenart külvata ja rohida, kuid rohimise juures tekkis küll tunne, et see pole vist kohane tegevus praeguses liigirikkas Eesti looduses. Vaadakem ringi, egas võilill igas nurgas kasvagi, metsast ei leia seda üldse, vähem rannikualadelt, veel vähem soodest, kuid võilille levikuala on siiski suur.
RETSEPT
Võilillevein
10 liitriks veiniks:
4 kg võilillenutte
60 g sidrunhapet
3,7 kg suhkrut
Korja võilillenutid, vala üle keeva veega. Lase seista 24–36 tundi, olenevalt ruumi temperatuurist: soojas kohas vähem, jahedas kauem. Kurna. Lisa 3 kilo vees lahustatud suhkrut ja sidrunhape. Pane 3–4 kuuks käärima, selita. Käärimise lõpus lisa 700 g suhkrut. Villi pudelitesse ja pane pudelitele tihedad korgid peale. Maitse paraneb laagerdumisel.
Kui juhtud unes nägema võilille, siis ennustab see õnnelikku ühendust.
Pruudikimpu torgatuna toob võilill värskele noorpaarile õnne.
Lill on ka lootuse, suve ja lapsepõlve sümbol.
Paljud usuvad, et võilille südamik aitab leida vastuse küsimusele või toob lihtsalt edu. Märgitakse, et kui puhud seemned laiali, viivad need sinu armastust ja kiindumust kallimale.
Keskaja rituaalides: kui võilill kumas lapse lõua all kuldselt, siis tähendas see, et laps saab rikkaks. 18. sajandi Inglismaal: mida kollasemat kuma võilill lapse lõua all näitas, seda lahkemad ja meeldivamad nad olid.
Kas mäletad veel aega, kui osta sai pool pätsi leiba korraga? Seda roheliste paberitükkide aega? Just täna aastal 1992 hakkasid kehtima toidu- ja tarbekaupade talongid.
Taasavaldame Õhtulehes 11. oktoobril 2007 ilmunud Urmas Vahe loo “Talong oli tähtsam kui raha”. Loe, kuidas toidukaupluste põhiartikliteks said õhk, armastus ja räim tomatis ning kuidas meie toonased helgemad ajud otsisid intensiivselt lahendusi. Võtmeks said talongid ja hoobilt olime leivaga sama hästi varustatud kui Leningradi elanikud blokaadi raskeimatel aegadel.
SL Õhtuleht, 11. oktoober 2007 (Õhtulehe arhiiv)
Paarkümmend aastat tagasi valmistus Eesti vastu minema lähimineviku majanduse kõige hirmsamale ajajärgule: sotsialistlikust majandusest oli saanud talongimajandus.
Talongisüsteemile panid aluse endine kaubandusminister (praegune ettevõtja) Ants Laos ja Hants Kipper toonasest ENSV Kaubandusministeeriumi Projekteerimis- ja Tehnoloogiainstituudist (praegune Kuressaare kolledži projektijuht). Hiljem lisandus neile kümneid erinevate alade tippspetsialiste. Kokku moodustasid nad talongide ajutrusti, mida nimetati Eesti siseturukaitse komisjoniks ja mis hakkas kokku käima kaubandusministeeriumis. Kahe eelnimetatud mehe mälestustel ja keskarhiivi dokumentidel meenutus Eesti lähiajaloo majanduse arvatavasti kõige karmimatest aegadest põhinebki.
Oma salaplaanidest kanti ette otse toonasele valitsusjuhile Indrek Toomele. Nii sündiski 4. septembril 1989 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi istungi protokoll “Vabariigi siseturu ja töötajate huvide kaitse süsteemist”, kus otsesõnu kästi ette valmistada nende kaupade nimekiri, mida hakatakse müüma tšekkide alusel, ja määrata kindlaks nende kogused. Kümne päeva pärast sündis ENSV Kaubandusministeeriumi, ETKVLi ning ENSV Materiaal-Tehnilise Varustuse Komitee ühine käskkiri, millega anti Eestis stardipauk üleminekuks talongidele (täpselt nagu Lätis ja Leeduski). Kõik vahepeatused pidid läbitud olema 15. detsembriks. Nüüd patukotiks tembeldatud Edgar Savisaare pukkiasumiseni Toompeal jäi veerand aastat – kui tema valitsusjuhiks sai, oli kõik talongikaubanduseks juba valmis. Mõlemad talongimajanduse arhitektid ütlevad praegugi, et Savisaarel polnud asjaga tegelikult mingit pistmist.
Raha hakkas kaupa jahtima
Piltlikult öeldes on meie maailmakuuendikul tšekimajanduses elatud peaaegu alati. Oma talongid olid juba pärast sõda. Siis kadusid need küll silma alt, aga varjatult olid ikka olemas – mida muud tähendas vähegi väärtuslikuma kauba jagamine mingite ametiühinguliinide kaudu, mingitest erifondidest, ministeeriumide otseeraldistest? Seegi oli ju tegelikult tšekimajandus (ehkki varjatumal kujul), kui autosid, mööblit, vaipu, külmikuid ja mis iganes suuremaid kodumasinaid said osta vaid valitud.
Mida aasta edasi, seda võidukamale lõpule sotsialism kiskus. Kahjuks oli see lõpp küll solgiämbris. Toidukaupluste põhiartikliteks said õhk, armastus ja räim tomatis. Kõik muu oli otsas igaveseks või sai igaveseks otsa tundidega. Töötavale inimesele muutus enda toitmine põhiküsimuseks, sest kogu vähenegi tavaar paisati müüki keskpäeval, kui poodides luurasid ainult sõjaveteranid või kontingent nendest, kellele võipaki või vorstijupi hankimine oli muutunud elukutseks.
Inimeste näod muutusid aina mornimaks, kui teekonda tõotatud paradiisi tuli jätkata paljajalu – kaduma hakkasid nii sukad kui ka sokid. Talvesaabaste saamiseks tuli kasutada idamaiseid võitluskunste. Mäletan omast käest, kuidas peene naaritsakasukaga daam väljus Tallinna Kaubamajast, kaela ümber terve nööritäis peldikupaberirulle. Ja läheduses viibinud soomlastepaargi imestas, et nyt on Virossa alkanut paskatauti.
Need vähesed vildid või sitskitlid, mis veel poodidesse olid jäänud, viis aga minema Moskva rong. Tallinn muutus venelastele samasuguseks šopingukeskuseks nagu tänapäeval London eestlastele. Kui kõikjal tähendavad uued kliendid rõõmupalli, siis Eestis vaadati säärastele külalistele nagu rändrohutirtsudele, kes jätavad endast maha puhta maa.
Lõppjaama sõideti täiskiirusel
Loen keskarhiivis tollal ainult valitud silmadele mõeldud majandusaruandeid, kust on mõista, et tavalised inimesed ei saanud arugi, kui p***s me tegelikult olime. Ja toonased kaubandustegelased tegid lausa imesid, et kassikulda veidigi läikima lüüa. Leiba ja teraviljasaadusi – nii palju kui neid jätkus – müüdi ikka alla omahinna. See oli nii odav, et enamik toodangust läks loomatoiduks. Samas osteti üle poole välismaalt. Piimaga sama lugu.
Siin polnud enam majandusega mingit pistmist, see oli puhas poliitika. Mis siis imestada, et kogu asi kärises igast õmblusest ning iga päevaga hakkas põhitoidust jääma aina vähemaks ja vähemaks.
Kuni lõpuks kärises kõik: allakirjutatud hankelepingud, kokkulepitud tarned. Sellest saadi aru igas vabariigis ja kõikjal hakkasid küüned tõmbuma enda poole. Moskva sõrme-, tihtipeale ka rusikavibutusest hoolimata tõmbus üleliiduline jaotuskava täiesti krussi.
Kurb kronoloogia
Mõned näited kõige kurvemast kaustast:
Livikos langes olematuks viina- tootmine. Mitte sellepärast, et Liviko poleks jõudnud, vaid Venemaa, Ukraina ja Valgevene tehased lõpetasid pudelite tootmise sootuks või vähendasid miinimumini. Kui 1985. aastal joodi Eestis 6,76 liitrit absoluutset alkoholi inimese kohta, siis 1989. aastal vaid 69% sellest, ehkki Gorbatšovi kuiv seadus ei kehtinud enam ammu. Muuseas, nii 1985. kui ka 1989. aastal jõi Eestis kõige rohkem hiidlane.
Leegi peamine, õigupoolest ainus filtritetarnija – Jerevani tubakatehas – teatas telefaksiga, et lõpetab Eestile sigaretifiltrite saatmise päevapealt. Viidati raudtee blokaadile. Põhiline tubakatootja Moldova teatas samas, et ei suuda Eestile lubatud koguseid valmistada, sest tubakatootmine on terves vabariigis peaaegu seiskunud. Pretsedenditu juhtumina keeldub Eesti Kaubandusministeerium täiendava sigaretifondi eraldamisest isegi Paldiski tuumabaasile – riigile riigis. Selle kõige tagajärjeks oli Leegi kurb lõpp 1990. aastal. Ja loomulikult said kõik suitsukaubadki talongivärgiks.
Et sigaretipõud oli tõesti üleliiduline, siis Moskva seda jama päris ammuli sui pealt ei vaadanud. Kiiresti korraldati sigarettide ostmine Türgist, Egiptusest, Albaaniast, Pakistanist ja Poolast. Mõistagi mitte traditsioonilise ostu-müügitehinguna, vaid nagu ikka – oravanahakaubana. Raha asendas venelaste traditsiooniline makseviis: sina mulle, mina sulle. Läbirääkimised algasid ka ameeriklaste kuulsa Philip Morrisega, aga need katkesid kohe, kui jänkid maailma suurima riigi maksevõimalustest aru said.
Appi karjuvad ka Eestis paiknevad, otse NSVLi Siseministeeriumile alluvad väeosad. Nad kurdavad, et midagi pole enam süüa ja soldatite päevane söödaratsioon ei ulatu normist poolenigi. Appikarje kõlab kurtidele kõrvadele.
Toiduainete Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo teatab, et pärast pikki aastaid kestnud katsetusi on nad jõudnud täiesti uue kvaliteediga spordijoogini, ja palub selleks riigilt teatud kogust fruktoosi. Toonasel kaubanduse aseministril Eiki Zernaskil ei jää vastuseks kirjutada muud, kui et fruktoos on teatavasti väga vajalik diabeetikutele, kellele meditsiinisüsteemil ei ole niigi mingit suhkruasendajat pakkuda. Ja seetõttu ei näe ta spordijoogi tegemiseks mingeid võimalusi.
1990. aastaks oli Eestile lubatud 2500 tonni röstitud kohviube. Sellest jõudis kohale vaid 700 tonni. Tühja koha täiteks pakuti 1000 tonni rohelisi ube, millega siinmail ei mõistetud midagi peale hakata. Heade suhete säilitamise nimel lepiti siiski 500 tonniga, ent juba järgmises kirjas nõustuti täie kogusega; osteti isegi röstimisahjud. Tõe huvides peab aga mainima, et seda 1000 tonni ei nähtud Eestis kunagi, anti ikkagi vaid näpuotsaga. Kesk-Aasias, kus inimesed ei teadnudki, mis jook see kohv üldse on, olid aga oad vabalt müügil igas poes.
Need on vaid üksikud väljavõtted tollasest kirjavahetusest, mille ainus sisu oli teade ühe või teise kauba kadumisest.
“Mul oli õudse lõpu lähenemine tegelikult selge juba 80. aastate algul, kui “Reagani hommiku” valguses suunati kõik rahad sõjatööstusesse ja isegi toidutootmiseks vajalikke masinaid hakkasid valmistama sõjatehased. Seal aga puudusid ju igasugused spetsialistid, ehkki tehnika oli neil parim.
Mäletan, et käisin 1989. aasta lõpul või 1990. aasta algul Moskvas N. Liidu ministrite istungil ja Rõžkov teatas silmagi pilgutamata, et seoses poliitilise olukorra teravnemisega tuleb meil lähemas tulevikus juurde trükkida 17 miljardit rubla… Ehkki eelmise koosoleku otsus oli olnud ju sootuks vastupidine – viivitamatult kõrvaldada käibelt 114 miljardit, millele polnud enam mingit kauba- ega teenusekatet. Millest oli meil veel mõtet unistada või rääkidagi…” meenutab eksminister Ants Laos.
Mis oleks olnud alternatiiv?
Oma turgu hakkasid kaitsma kõik liiduvabariigid. Isegi Moskva viidi teatud artiklite puhul talongisüsteemile, kuigi pealinna varustati hoopis teisest sahvrist kui ülejäänud riiki. Moskvas ei töötanud talongisüsteem aga absoluutselt – seal oli tollal veelgi suurem rahvaste ja sisserännanute paabel kui praegu.
Eesti, Läti ja Leedu hoidsid ühte mesti. Kõigi kolme riigi ministrid olid seda meelt, et midagi tuleb ette võtta. Seadus rakendas küll kõik oma vankri ette, aga tasapisi hakati ka seadusepügalaid väänama – 1989. aasta oli selles suhtes eriti tormiline ja purustas mõnedki müürid. 25. aprillil lõppes ametlikult kuiv seadus: kõikides joogikohtades oli piiramatu tarbimine taas lubatud (seni tohtis ju ühele kundele välja kallata vaid 100 g jooki). Ka kohtade lahtiolekuaegu pikendati lõpmatuseni. Kaotati igasugused alkoholifondid ja -limiidid… Ent ega see veel napsisõpradele jooki ennast tagasi toonud.
Kuu aega varem oli kõigile tootjatele antud õigus edendada eksporti ja importi. Sisuliselt tähendas see õigust valuutatehinguteks, mis oli puurahade paradiisis täiesti senikuulmatu. Tekkisid esimesed eravaluutapoed, mis peagi viis riikliku monopoli Turist kaupluste sulgemiseni. Tõsi, riik võis oma karvase käe firmade valuutavarudesse ajada väga sügavale.
Nagu moonipõllud puhkesid õitsele kooperatiivid, mis esialgu koosnesid küll suhkruvatimüüjatest, vahvliküpsetajatest ja keldrites-garaažides töötavatest õmblusbrigaadidest, kes riputasid oma toodangu külge maailmakuulsate firmade silte.
Kogu nn majandusreformide sula oli aga kui soe kõhutuul, mis tegelikkuses ei täitnud kaupluste lette karvavõrdki. Vastupidi – Eesti sead lendasid Venemaale veel suurema kiirusega kui varem, jättes meile vaid oma kisa.
Talongidest sai hädapidur
Kuidas vabalangemist kuristikku mingilgi moel pidurdada?
Ants Laos: “Meie helgemad ajud otsisid lahendusi üsna intensiivselt. Peast käisid läbi igasugused võimalused, aga neist ükski polnud lõpuni hea. Aeg ja ruum ei sobinud ühegi normaalse lahendusega. Kehtestati majanduspiir, ent võttis aega, enne kui selle pisutki pidama sai. Omavalitsused hakkasid kaupu müüma näo järgi, kehtestati kohalikud kaardid. Tartu linn tahtis esimesena käibele lasta oma raha.”
“Tallinn võttis esimesena kasutusele ostukaardi. See oli muuseas esimene pildiga dokument, kus tavakohane Eesti NSV oli asendatud Eestiga,” mäletab ka Hants Kipper. “Ent pahandusi oli sellegagi, et Eesti kaardi kontuur ostukaardi pitsatijäljendil oli Tartu rahu aegne, mis teravsilmadel märkamata ei jäänud.”
Kõige kõnekamalt võtsid sõna hindade vabastamise pooldajad. Ants Laos arvab vaba hinnapoliitika kohta, et talongide aegu ei kuulnud tema küll ainsastki näljasurmast. Ehkki seda võinuks vabade hindade puhul vabalt juhtuda.
“Kas ikka oleks?” küsib Kipper vastu. “Mäletan, et pakkusin sullegi tõsta suhkrukilo hinda 78 kopikalt 90-le. Kas oleks maailm sellest hukka läinud? Sest ka kõiksuguste piirangute väljatöötamine, kontroll ja muu traali-vaali läks ju maksma kena kopika…”
Ükskõik, mis piirangud üliarenenud sotsialismi tingimustes oleks ka kehtestatud, olnuks see häbiplekk, mida poleks maha pesnud ükski Cillit Bang ega muu keemiaime.
Talongid näisid neist veel kõige süütumad – valitsesid need ju näiteks Saksamaal suure osa Konrad Adenaueri valitsusajast. Ning kuulutades “sõja vaesusele”, kehtestas Lyndon Johnson ühtlasi ju 1964. aastal toidutalongid ka terves USAs.
(Aldo Luud)
Eesti otsus käivitas terve mehhanismi: tuli ju mõelda talongide trükkimisele, teatud määral ka turvalisusele. Ja mis kõige tähtsam – nende õiglasele jagamisele.
Kõik turvanõuded lendasid aga pihuks ja põrmuks üheainsa päevaga, kui talongid langesid pressi ränga löögi alla ja Rahva Hääl trükkis nagu kiusuks oma lehe vahele terve külje originaalvärvides talonge.
Kas Eesti valmistus sõjaks?
Mõnede tunnuste järgi võis see nõnda välja paista küll. Kõikidest talongile läinud kaupadest rünnati kõige ägedamalt neid, millel oli püsiväärtus. Kindlasti said ära ostetud tikud ja seep – isegi siis, kui neid vaja polnud. Tean inimesi, kes veel tänase päevani pesevad ennast või pesu talongiajal soetatud seebivarudega. Mäletan veel üüratuid jahumägesid – neljaliikmeline perekond ei suutnud kvartalis ealeski 8 kg jahu ära kasutada. Mõnelgi läks see hiljem kopitama ja tuli lihtsalt ära visata. Teine otsis maalt loomapidajaid ja söötis nisujahu rõõmsalt nuttes sigadele. 1990. aasta lõpul läks talongi peale ka sool. See oli juba kindel märk, et mingi mäss pole enam kaugel. Ent issid võisid rõõmustada: viinatalonge jagati kõigile võrdselt – olgu ta 80aastane vanamemm, kes kulutas ühe pudeli aastas selja määrimiseks, või poolteisenädalane imik. Suitsumeestel oli tõesti raske: garanteeritud viiele pakile kuus võisid leevendust tuua vaid mittesuitsetavad pereliikmed.
Ent kartulikoorte söömise aeg polnud veel käes. Ega vist tulnudki.
Legendi kohaselt kõndinud 1989. aastal üks ministriportfelliga mees ja teine samuti väga valge kraega ametnik pooljuhuslikult Lasnamäel ning sattunud turu kõrval supermarketisse. Parasjagu lükatud käruga saali mingeid vorstijuppe, mis tundide viisi oodanud hallide pearättidega inimmassi tunduvalt elavdas. Algas lahing, pöörane lahing. Enam ei aidanud käed, mängu tulid traadist ostukorvid. Kunagi vägagi tuntud koeravorsti nimel voolas veri nagu Berliini all. Lihaletil istus samal ajal kass, kes lakkus ennast, et midagi kõhtu saada: lett oli ju puhtam kui kass. Tühjade leivariiulite kõrval hõiskas müüja-babulja, et võtke leiva asemel mind, olen ju samuti soe ja pehme…
Tartus asuv Sheriff Saloon võttis oma menüüsse teadaolevalt Eesti suurima burgeri, mis kaalub üle viie kilo.
Gigaburgerit saab osta üksnes pika ettetellimisega – selleks tuleb tellimus 48 tundi enne sisse anda. Burgeri täidist saab ise komplekteerida.
Ideaalis on see imetabaselt suur eine mõeldud söömiseks 8-10 inimesele. Seda saab süüa kas kohapeal või näiteks tellida peolauale. Eesti suurim burger on ka üsna piraka hinnaga – 50 eurot.
Ebamaiselt suure burgeriga tekkis Sheriff Saloonil võimalus ka korraldada Ameerikast tuttavaid n-ö proovilepanekuid, kus suur kogus toitu tuleb viimse kui toidutükini ära süüa. Võistlushimulised seltskonnad saavadki viiekilose burgeri ja kaks kilo friikartuleid kuni 10 peale alla kugistada. Süüa tuleb ära kõik.
Selline proovilepanekumenüü sisaldab 5 kilo burgerit, 2 kilo friikartuleid, 15 pudelit tomatimahla, 1 kilo ketšupit ja maksab 70 eurot.
Suurim burger, mida Eestist osta saab, on 35-sentimeetrise läbimõõduga hamburgeri saiaga, veisehakklihast pihviga, vahel on ka salat, Cheddari juust, jääsalat, peekon, sibularõngad, BBQ- ja Western remulaadikaste.
Reeglid:
1. Ettetellimise aeg 48h
2. Osalejaid (soovituslik) 8-10 inimest
3. Süüakse kohapeal (Sheriff Saloonis) Gildi 7, Tartu
4. Ära tuleb süüa ja juua KÕIK. (va.ketšup)
5. Ajalimiiti ei ole.
6. Tuleb esitada väljakutse järgmisele võistkonnale/konkurendile/korporatsioonile, ühesõnaga kas sama tegevusvaldkonna või konkureerivale seltskonnale, töökollektiivile jne….(näiteks: Sheriffi töökollektiiv esitab väljakutse Mariine Auto töökollektiivile või mõnel konkureeriva ettevõtte personalile)
7. Tuleb sündmuse eri etappidest teha fotosid ning need postitada meie fb lehele (check-inn vms viisil).
8. Vanuse piirangut ei ole.
9. Iga osaleja saab endale mälestuseks
SHERIFF BURGER CHALLENGE aukirja, kuhu on kantud söödud burgeri kaal ja inimesed kellega koos sai Challenge läbi tehtud.
Hind 70€
Julget pealehakkamist!
KÕIK SÖÖMA!
Austusest looma vastu tuleks ära süüa terve loom, antud juhul veis, säärest sääreni ning sabast keeleni. Usun, et me oleme arenenud kaugemale mõtteviisist, et vaid ülipehmet veise sisefileed või veidi toekamat välisfileed nimetatakse veiselihaks.
Lihaveist saab jagada enam kui kolmekümneks lõiguks ja rupskiks, mis kõik omavad imelist väärtust toiduelamuse ja kõhutäie küpsetamisel. Küsimus on ajas ja ruumis, maitseeelistustes ning kokas, kes küpsetamist tagant tõukab. Kogu lihaveise liha on väärtuslik ja söögiks kõlbulik, mitte ainult kolm protsenti tema lihastest, nagu sisefilee, välisfilee ja antrekoot, mida kõige paremini teatakse ja nõutakse. Näiteks, kui soovitakse süüa sisefileed, siis tuleb ära süüa ka esiselg, aba- ja rinnaliha, saba ja muudki osad, mis on samuti väga maitsvad ja kvaliteetsed, ning lugematutel erinevatel viisidel oskuslikult valmistatuna pakuksid enam levinud roogadele väga meeldivat vaheldust.
Enam kui kindlalt ei tea enamus inimesi, et looma tagaosas, sabajuure peal asub kolmnurkne lõik nimega picanha. Traditsioonilises Lõuna-Ameerika veiseliha grillimise valikus on picanha just kõige hinnatum lihatükk. Pehme ja maitseküllane lihatükk lõigatakse koos rasvakihiga, millega koos see ka grillitakse või valmistatakse ahjus. Samuti ei tea enamus inimesi, et veise küljest saab lõigata kolmnurkse tri-tip lõigu. Kubeme eest, tagajala tagant lõigatav tri-tip sobib nii romsteegiks kui ka ahjupraeks nii barbeque- kui küpsetusahjus. Kumbki tükk on lõigatud samalt loomalt, poolemeetrise vahega, kuid kummalgi lihal on täiesti omapärane, loomalik maitse. Kumbagi tükki valmistades – õigesti ja õigel ajal – toob liha ise kastanid tulest ning pidusöök on valmis.
Lisaks asjaolule, et veise tailihalõikudes leidub mänguruumi enam kui küll, on loomal olemas ka rupskid ehk produktid, mida peetakse kategooria võrra vähemolulisemaks. Tegelikkuses on just rupskid tõelise gastronoomsete oskuse tellised ja mört. Olgugi, et head liha tuleb osata teha, rupskite tegemiseks tuleb neid aga tunda läbi ja lõhki.
Võtame veise rupskid ette!
Lihad jagunevad laias laastus kaheks – liigutavad lihased ja mitteliigutavad lihased. Neid eristab lihakiu pikkus, paksus ning tänu sellel ka valmimisaeg ja -viis. Fileed on väheliigutavad lihased, valmivad kiiresti ning on pooltoorelt söödavad. saba, palju liikuva lihasena, vaja pikka-pikka hautamist. Pikk hautamine tähendab aga tugevaid ja imelisi maitseid. Mida rohkem lihas liigub, seda parem ja tugevam on tema maitse.
Veise saba on imeline puljongi materjal. Mitmeid tunde rahulikult hautades imendub luust, lihast ja kelmes leende kõik parem ja vajalikum. Saba, mida võib pidada suhteliselt ebaoluliseks ja vähem maitsvaks looma osaks, peaks pjedestaalil saama koha esikolmikus. Saba ebapopulaarsuse tagamaad peituvad mitte aga maitses, vaid inimeste laiskuses korralikult toitu valmistada. Veisesabast saab imelist hautist, pikka lihakiudu saab imeliselt serveerida klaaritud puljongis supina, puljongit saab aga kasutada kastmete, risotode ja muu alusmaitseainena. Boonusena peaks veisesaba tarbimisele mõju ma ka tema hind – uskuge, nii odavat maitseelamust mujalt ei leia.
Looma keel pakub tervet plejaadi võimalusi võimaste maitsete esile manamiseks. Nagu veis ise, on ka looma keel vastava kaalukategooriaga subprodukt. Veise keeled küünivad vabalt tühikaalul mõne kiloni ning vajavad seetõttu tähelepanelikku küpsetust. Kuna tegu on suure hulga tugeva ja taise lihaga, võib keele jagada vabalt mitmeks osaks ning valmistada vastavalt tujule. Retsepte loomakeelest on kümneid, pakkumisele lähevad näiteks: loomakeel madeira kastmes, loomakeel kerges ja pehmes kukeseene-puravikukastmes, loomakeele ja redisejuure tomatine risoto.
Keele ja hanemaksa pasteet, loomakeele hautis pähklite ja kikerhernestega, samuti marineeritud keel. Keele kõige klassikalisem valmistusviis on see sibula, loorberi, porgandi ja soolaga pehmeks keeta, jahutada ning viilutada külmana leivale, kastmete alla ja nii edasi. soojalt tarbimiseks tasuks valmistada keeletükkidega ahjuhautis – keel pehmeneb kenasti, võtab aroomi ja maitsed külge. Looma keele tekstuuris ja maitses on midagi imelist …
Eestis pole looma mao söömine kuigi suurt tuult tiibadesse saanud, kuid kui vaadata meie kandis kaugemale, leiame üles kaks kuldset veisemao riiki – Poola ja Šotimaa. Poolas peetakse maosuppi ka täna au sees ning šotlased keeravad erinevatesse magudesse oma haggist.
1954. aastal ladumisele saadetud ja 40 000 eksemplaris ilmavalgust näinud ENSV suurteose „Raamat maitsvast ja tervislikust toidust“ annab näiteks selge pildi, kuidas magu valmistada. Rupskeid kasutati võrreldes muu liha ja saadustega ka 1950ndate NSVL-is suhteliselt vähe.
Magu tehti vanasti aga nii: „Eeltöödeldud magu lõigata võrdlemisi suurteks nelinurkseteks tükkideks, keerata rulli ja siduda nööriga, näiteks kanepinööriga kinni. Panna keedunõusse ja kallata üle külma veega, lisada juurde sibul, porgand, seller, loorber, soola ja pipart ning keeta 4–5 tundi. Keenud magu lõigata sõõrideks ning kallata üle valge kastmega. Kaste keeta mao keeduleemest, millest on kõik muu eraldatud. Lisada kastmele vahukoort ja jahu ning keeta mõnusalt kreemjaks. maitsestada. Värvi lisamiseks võib kasutada ka tomatipüreed.“
Aina enam renessanssi läbi elav luuüdi pakub igale gurmaanile ja gastronoomsete liialduste armastajale naudingu. Tegemist on roaga, mille tõeline võlu ilmneb siis, kui luuüdi söömiskordade vahele jäävad nädalad, vahel isegi kuud. tegemist on taaskord suhteliselt lihtsa ning ühe momendiga valmiva rupskiga, mis eriti talvisel ajal täidab kõhtu ja hinge. Ühest loomakondist saab nii kolm-neli viiesentimeetrist luujuppi hinnaga paar eurot. Kahele inimesele jätkub neljast ahjus röstitud luuüdijupist rohkem kui küll. Luuüdi on oma olemuselt rasv ja valk, mida üleliia tarbida nii ehk naa ei saa. Kiire retsept: Pane luukondid püsti 230-kraadisesse ahju ning söö grillitud chiabatta, meresoola ja peterselli salatiga. maitseküllane. Üks käär täidab keha tundideks.
Veise põske peetakse üheks pehmemaks ja delikaatsemaks lihaks loomal. Kahjuks lõigatakse põsk loomal hakkliha vajadusel tuimalt kolju küljest lahti ning kadunud see lihatükk ongi. Paludes oma lihunikult põske, tasub põsega katsetada kahte valmistusviisi: ahjus röstimist ja suitsutamist. Mõlemal juhul oleks tark panna põsk ööpäevaks marinaadi – röstimise puhul keerulisemasse, maitseterohkemasse moppi, suitsutamise puhul vaid soolvette. Kummagi küpsetuse puhul peaks aga arvestama liha delikaatsusega ning vältima kõrgeid kuumuseid, pigem küpsetada/suitsutada loomapõske pikema aja jooksul madalal temperatuuril. Suitsupõsk sobib ideaalselt hapukapsa- või hernesupi põhjaks, leivale või omletti. Hautatud loomapõsk võiks leida tee ka pidulauale.
Veise süda, olgugi et suurepärase maitsega taine liha, vajab pikka hoolt – veise südame valmistamiseks tuleb varuda 1,5–4 tundi: vasika süda valmib umbes 1,5–2 tunniga, veise süda 3–4 tunniga. Toidu valmistamiseks on eriti sobiv kasutada noorlooma südant. Koonusekujulise, seest õõnsa ja tumedavärvilise südame lihaskude on suhteliselt tuim, tihke, sitke ja raskelt seeditav. Kuid pikal ja madalatemperatuurilisel valmistamisel annab süda „järele“ ning tulemuseks on nauditav lihakogum. Ettevalmistuse käigus tuleb süda lahti lõigata, puhastada soontest ja muust ebaolulisest. Seejärel loputada külma veega ning leotada tund-kaks, et kogu veri „mootorist“ välja jookseks. Süda sobib hästi keetmiseks, hautamiseks ja praadimiseks. Hõrgult maitsevad vasika südame lõigud, kui neid oliiviõlis pruunistada ning seejärel koos juurviljadega hautada. Ennast ei tohi lasta ära ehmatada südame isegi peale pikka hautamist püsivast tugevast tekstuurist. nautida tuleb maitset ja närimisvõimalust.
Looma kops on suur ja lai ning teda jätkub pal- judeks erinevateks toitudeks. Kops on sama suur nagu rupskite maailm tervikuna – rupskimaailm tundub nagu bastioni käik, mis iga meetriga aina sügavamale, pimedamaks ja kurjemaks muutub. Üha kaugemale selle sisemusse astudes leiab inimene end kui lõbustuspargi Hirmumajast, kus erinevaid orgaanilisi ja bioloogilisi veidrusi ja kõverikke seintel ripub ning lettidel vedeleb. täielik stiihia üheks hetkeks, järgmiseks aga bulgakovlik hirm ja õud.
„Raamat maitsvast ja tervislikust toidust“, kuri ENSV toiduinfoklots, mis kubiseb eriti naljakast, kuid tänaseks juba ajaloohuvi tõstatavast kantseliidist, andis mulle kopsu kohta vaid ühe retsepti – guljašš kopsust. Kopse kasutatakse küll paljudes toitudes erinevate maade kulinaarias, aga mitte väga aktiivselt.
Neerudest tehtud road on gurmaanide maiuspala! Neerudel on rikkalik ja hõrk maitse, mis erineb loomalt loomale. neerud on peaaegu rasvavabad, seetõttu muutuvad need üleküpsetamise tagajärjel sitkeks, kuivaks ja kõvaks. oluline on valida õige küpsetusaeg ja temperatuur. Neerude parim tarbimine toimub hautistes ja suppides, neerud on ka seljanka vajalik osa.
Neerude kulinaarsel töötlemisel võib mõnda inimest häirida spetsiifiline lõhn. Lõhna ja hilisemat maitset annab oluliselt vähendada korraliku pesemise ja vees leotamise abil. Kuna neerudes moodustub uriin, on korralik pesemine ja leotamine enne toiduvalmistamist ka igati vajalik. Kasuks tuleb ka mitmekordne läbikupatamine. Kui neerud on hoolikalt puhtaks pestud, tuleb eemaldada nende ümber olev õhuke läbipaistev kelme ja teravate köögikääridega lõigata ära rasva keskel asuv valge rasvasüdamik. enne maitsestamist ja küpsetamist tuleb leotada neeru vees veel tund aega.
Maksa valmistamiseks retseptide leidmine pole keeruline ja enamus neist keskendub pasteetide tegemisele. Pasteedikesksusele on ka konkreetne põhjus: maks seob nimelt halvasti vett kuid hästi rasva, mistõttu sobib ta just määrdelaadsete roogade valmistamiseks, milleks pasteedid ka on. Eriti hea on seetõttu pasteete valmistada hane maksast, mis sisaldab palju rasva, on õrna konsistentsi ja väga hea maitsega.
Siseelunditest on maks oma toiteväärtuselt kõige kasulikum. maksa võib kasutada terve tükina, lõikudena, ribadena või kuubikutena. Eriti hästi sobib see praadimiseks, grillimiseks, kastmeteks ja pasteediks, maksa ka keedetakse, hautatakse ja küpsetatakse ning kasutatakse erinevates pirukates ja vormiroogades.
Maksa puhul tuleb arvestada asjaoluga, et maks on organ, kus tehakse kahjutuks organismi saabunud toksilisi aineid. Maks sisaldadab seetõttu ka kahjulikke aineid, mistõttu on oluline maksa puhastamine, leotamine ja kuumtöötlemine. Samuti rikneb maks tunduvalt kiiremini kui tavapärane liha, kuna sinna jääb suur kogus verd.
Veise munad pakuvad väga huvitavaid võimalusi uute ja kummaliste maitsete ning tekstuuride avastamisel. Munade valmistamisel ei ole tavatu, et just meeskokkade puhul lööb noaga munandite kallale minnes ka endale valu alakehasse. Looma munade puhul tuleb eemaldada kattev kile ning munad kas hautada, praadida või marineerida. Tõelised pärlid. Texases nimetatakse mune veise austriteks. Väga spetsiifilne, kuid gurmaanidele oluline roog.
