Miks me kaome

 

Miks me kaome

Me kaome, sest selle määravad ära viis objektiivsest asjaolu, mida me ei saa muuta.

1. Naine on sünnitaja. Naine otsustab, kui palju lapsi ta ilmale toob.

2. Kapitalism. See tähendab, et mehed teenivad oma töö eest nii vähe raha, et ka naised on sunnitud tööl käima – seda kogu oma fertiilse ea jooksul. Kahte teha – käia tööl ja palju lapsi sünnitada ning üles kasvatada – see pole võimalik.

3. Tarbimismentaliteet. Kuna tarbimine on saanud üha enam meie tavapäraseks vajaduseks, siis pole kunagi piisavalt raha, et naine võiks tööst loobuda ja elada vabana, valides ise, mida ta oma elus teeb. Kui me tahame tarbida, nagu me tarbime, kui me tahame tarbida üha enam, siis me peame ka tööd rabama, nagu me rabame. Ja rabama üha enam. Mis lapsed!? Need teevad vaid elu raskemaks ja loovad kohustusi.

4. Ideoloogia, mis esitab väärarusaama vabadusest. Naised arvavad, et kui nad on sunnitud samamoodi tööd orjama nagu mehed, siis on nad sama vabad kui on mehed. Paraku – võitlus võrdõiguslikkuse eest meestega on võitlus samasuguse tööorjuse eest, nagu see on meestele paratamatu. Võrdõiguslased võitlevad naiste meestega võrdse orjuse, mitte naiste reaalse vabaduse eest.

5. Mitte vaid kaasaja naised, vaid samavõrd ka kaasaja mentaliteeti endas kandvad mehed ei soovi, et naised oleks vabad ja palju lapsi neile sünnitaks. Mehed ihkavad olla ise vabad ja sõltumatud, ja mitte seotud suure pere, kohustuste ja vastutusega. Mehi rahuldab täiesti, et pere on väike ja et naine käib tööl ja ennast ise ülal peab.

Kui me saaksime naised kui sünnitajad vabastada vajadusest olla töötavad orjad, siis oleksid nad vabad oma elus ise valima, mida nad teha tahavad – kas käivad tööl, õpivad neile meelepärast, leiavad mingi sobiva ja sotsiaalselt kasuliku tegevuse, pühendavad ennast ühiskonnale või oma perekonnale ja lastele esmaselt. Nende valikut ei piiraks sundseis – elus püsimise vajadusel orjatööd teha. Naised saaksid end realiseerida kuidas nad tahavad – see oleks nende vaba valik. Sel juhul oleks 3 last paari kohta tavaline ja eesti rahvas võiks kesta.

Paraku, kapitalismi keegi ära muuta ei saa. Meie väärastunud mentaliteeti üha enam tarbida samuti mitte. Ideoloogia, et naiste tööorjus ongi naiste vabadus on meie jaoks dogma ja aabitsatõde – naiste orjusest vabastamist ei taha naised ise, seda ei taha ka mehed.

Tulemus on paratamatu – eestlaste kadumine. Pikemas perspektiivis – kõikide nende rahvaste kadumine, kus valitseb kapitalistlik tootmisviis, tarbimismentaliteet ja tööorjuse pidamine vabaduseks. Esimesena kaob valge rass – kõik eelkirjeldatu on omane esmaselt valgele rassile. Valge rass ongi ma sellise elu- ja mõttelaadiga maailmas ainus kahanev – ja väga kiiresti kahanev rass. Ning kõige esimestena kaovad selle hulgast kõige pisemad rahvad – näiteks meie.

Allikas 

Tsitaat Harri Kingolt

 

Oh aegu, oh (matuse)kombeid! Kolmest peotäiest mullast mälestustätoveeringuteni

Eesti matuse muutumine: surm on kolinud kodust hooldeasutusse ja mälestamine kalmistult Youtube’i

“Surm, mälestamine ja lein on kolinud sotsiaalmeediasse, seda iseäranis noortekultuuris,” tõdeb Eesti matusekombestiku muutusi uurinud folklorist Marju Kõivupuu . Peale järelehüüetele Facebookis või Youtube’is ei ole enam haruldased ka mälestustätoveeringud.

Marju Kõivupuu (Erakogu)

“Iga põlvkond peabki olema nii-öelda omas kinni, see on järgmiste põlvede eeskujumudel ja tagab ka kommetes ja tavades tarviliku järjepidevuse,” ei näe Kõivupuu muutustes midagi halba.

Matusekombed on võrreldes muude kommetega ajas niigi vaid teosammul muutunud, sest surm on lõplik ja inimesed vajavad siin leinaga toimetulekuks rohkem stabiilsust ja turvalisust, teatud rituaalide korduvust.

Samas on folklorist täheldanud, et avatud maailmas elavad noored on surmast ja sellega seonduvatest tavadest eri põhjustel kaugenenud.

“Kuna Eestis on toimunud sajal viimasel aastal kultuurilis-ühiskondlikud pöörded, mis kajastuvad ka kombetalitustes, siis näib vähemalt mulle, et eestlane rabeleb – nooremad, kes on täiskasvanuks saanud taasiseseisvunud Eestis, omi kombeid ega tavasid eriti tunne, teiste omi jäljendvad nii hästi-halvasti, kui oskavad.

Kui käia näiteks Euroopas ringi, siis sellist neurootilist rabelemist – olla nagu teised – ei ole ma väga täheldanud,” räägib Kõivupuu.

Ka noorte surmakultuuri uurija doktorant Jaanika Hunt tõdeb, et üldiselt on see valdkond, kus traditsioonid on kõige kauem püsinud, aga viimaste aastakümnete läänestumine mõjub ning muutused on olnud kiiremad kui varem.

Jaanika Hunt (Erakogu)

Matusetalitused on jäänud lühemaks

Meile antud aeg lõpeb surmaga. Nende kohus, kelle aeg veel kestab, on kadunu vääriliselt ära saata. Kuna surm on lõplik ja matusetalitus kordumatu, ei pruugi iga uus muutus olla kõikidele põlvkondadele ühtmoodi vastuvõetav.

Kõivupuu ütles viis aastat tagasi Eesti Loodusele antud intervjuus, et näiteks sõjajärgsed põlvkonnad omandasid surma ja surnutega suhtlemise kogemuse, käies alates teatud kindlast vanusest vanematega lähedaste matustel kaasas.

Toona oli tema sõnul üsna tavaline, et inimesed surid kodus oma lähedaste keskel. Tänapäeval on aga surm ja matused lükatud endast kaugemale. Surm on koha sisse võtnud hooldekodudes, haiglates.

“Matuseidki korraldavad üha enam selleks palgatud professionaalid, elukutselised rituaalimeistrid. Leinamajad meenutavad metroojaamu, kus punaste tulikirjade vilkudes antakse teada, kelle lähedaste kätte on jõudnud kord põgusaks, ent igaveseks hüvastijätuks,” kirjutab Kõivupuu oma artiklis “Surmakultuuri suundumustest tänapäeval”.

Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk, kes on matusetalitusi läbi viinud juba aastakümneid, teab öelda, et viimaste aastakümnete suurim muutus on kremeerimise ehk tuhastussmatuste oluline kasv. Ta ei tea kogu Eesti statistikat, kuid Rapla kalmistule maetutest jõuavad üle poole sinna urniga.

“Varem korraldati sel puhul kaks matust: üks krematooriumis ja teine hiljem koos urniga haual, nüüd aga piirdutakse üha enam vaid ühe talitusega. See on kas kirikus või kabelis, kus jäetakse kirstus oleva lahkunuga jumalaga ning urn sängitatakse hiljem mulda ilma mingisuguse tseremooniata.

Või siis toimetatakse lahkunu kohe krematooriumisse, kus talitust ei tehtagi ja matus viiakse läbi ainult urniga,” räägib kirikuõpetaja.

Üheks muutuseks on tema sõnul ka see, et kui veel paarkümmend aastat tagasi oli maal küllalt palju koduseid ärasaatmisi, mis eelnesid leinatalitusele kirikus ja/või haual, siis Põhja-Eestis on need jäänud üsna harvaks.

“Rääkimata matusele eelnevast eraldi kirstupaneku talitusest, kuhu samuti omaksed ja eriti külarahvas kokku tulid. Need on peaaegu täiesti kadunud,” ütleb Kukk.

Üldine suund matuste puhul on lühidus. Vahemärkuseks olgu lisatud, et ka Marju Kõivupuu tõdeb, et lahkumisrituaali soovitakse sageli läbi viia nii lühidalt, kui see on vähegi sünnis.

“Samas soovitakse endiselt ärasaatmisel kirst avada, et inimesed enne või pärast leinatalitust saaksid lahkunuga jumalaga jätta,” märgib Kukk.

Ka muusika valik matustel on võrreldes 20–30 aasta taguse ajaga oluliselt muutunud. “Varem oli igal matusel endastmõistetavalt kohal puhkpilliorkester, Tallinnas ka lauluansamblid, nüüd on nende koha üha sagedamini üle võtnud soolopillid nagu viiul või flööt, harvem ka trompet.

Kirikus on loomulikult orel, millega koos ja ka omaette numbritena mängivad sageli kaasa needsamad soolopillid, mis tulevad edasi ka hauale kaasa,” räägib Kukk.

Uue aja märk – tuhastamine

Marju Kõivupuu kirjutab oma artiklis, et 1990. aastate lõpus Eestis levima hakanud tuhastamismatus ongi toonud kaasa olulisi muutusi nii ilmalikku kui ka kiriklikku matusekultuuri.

“Tuhastamist hakati soosima muidugi ka seetõttu, et kirstumatuseks ei ole lihtsalt piisavalt matmiskoht. Uusi kalmistuid rajada või vanu laiendada on sageli eri põhjustel probleemne,” märkis folklorist oma artiklis.

Õhtulehele ütleb ta: “On väga palju erinevaid tegureid, mis mõjutavad iga inimese suhtumist matustesse – olgu selleks inimese maailmavaade või religioosne taust.

Näiteks õigeusklikud ei aktsepteeri tuhastusmatust. Aga kõige tähtsam on ikkagi lahkunu viimne soov – ükskõik, milline see ka on, see on tingimusteta täitmiseks.”

Kõivupuu kasutab urnimatuse asemel sõna tuhastamismatus, kuna esimene ei ole tema meelest piisavalt täpne.

“Eestis on kombeks lahkunu tuhk puistata peale urnimatuse ka loodusesse või kalmistul selleks ette nähtud tuhapuistealasse, ja sellisel puhul me ei saa rääkida urnimatusest,” ütleb folklorist, et niisamuti on tänapäeval kasutusel merematus ehk tuha merre viskamine ja ka näiteks uue moodsa trendina n-ö puumatus, kus lahkunu tuhast võrsub puu.

“Nõukogude aeg on ammu möödas, meil ei ole kohustust mõelda ühtemoodi ja saada maetud ühtemoodi. Me ei peaks ka meedias võimendama mingeid trende või andma hinnanguid, et tuhastusmatus on moodne – järelikult kirstus matmine on vanamoodne,” räägib Kõivupuu.

Küll tuleks aga tutvustada inimestele erinevaid matusekombeid, et lahkunut ära saatma tulnud inimesed ei tunneks ennast kohmetult, sest nad ei tea, kuidas käituda ja olla. “Minu kogemus ütleb, et eestlast tuleb õpetada matustel käituma. Mitu korda on mul endal tulnud seletada, mis toimub,” ütleb Kõivupuu.

Tema sõnul võiks ka tavanditöötajatele senisest rohkem koolitusi pakkuda, sest nende teadmised surmakultuurist, kommetest ja kommete tähendustest on üsna ebaühtlased.

Virtuaalsurnuaed ja lein internetis

Põlistest matusekommetest rääkides ütleb folklorist, et paraku ei saagi linnas järgida samasid tavasid mis külas. Ja miks peakski. “Eesti eri piirkondades on omad kombed. See on väga hea ja need kestavad niikaua, kuni neis paigus on elu. Traditsioonide järjepidevuse hoidmiseks tasuks rääkida ja suhelda ikka oma pere- ja suguvõsa liikmetega. Kõik algab kodust ja lapsepõlvest.”

Kolmest peotäiest mullast mälestustätoveeringuteni (Vida Press)

Kodusest kasvatusest ja harjumusest sõltub Kõivupuu sõnul ka see, kas nooremad inimesed hakkavad hiljem kalmistul lähedaste haudu korrastamas käima ja seal küünlaid süütama.

“Aga kas see ongi alati võimalik – paljud noored on Eestist ära ja elulaad on sootuks teistsugune kui näiteks 20–30 aastat tagasi. Ja kui nooremaid pidevalt survestatakse, et tuleb käia, tekitab see vastupidise reaktsiooni.”

Noorte surmakultuuri uurinud Jaanika Hunt tõdeb, et matusekombestiku muutustesse suhtumises on eakamate ja nooremate inimeste vahel lõhe.

“Paljud vanad pahandavad, kui noored ei tee nii, nagu vaja. Surmast mõtlemine on omane pigem vanematele inimestele ja nemad tajuvad neid muutusi seetõttu teravamalt, kui need, kes selle teemaga kokku ei puutu ega tunne vajadust surmale ning matustele mõelda.

Vanadele on traditsioonide hoidmine olulisem. Noored on enamasti kosmopoliitsemad, liikuvamad. Nad ei taha end lasta piirata hooldust vajava hauakohaga.”

Samas ei saa Hundi sõnul teha üldistust, et vanemad inimesed soovivad traditsioonilist kirstumatust ja nooremad tuhastamist. Oma uurimustöös inimesi küsitledes kohtas ta mõlemat mõtteviisi ühtlaselt igast soost ja vanusest inimeste hulgas.

“Ainus eripära, mis välja tuli, on see, et nooremate seas levivad mõtted alternatiivsetest surnukeha hävitamise meetoditest, nagu tuleriidal põletamine, laevamatus, vabas looduses kõdunemine jne.

Põhjustena ei oska ma siin midagi muud välja tuua kui vast noorusele omast mässumeelsust, kivinenud tavade eiramissoovi ning senises pettumist. Iga uus põlvkond loob uue maailma,” räägib Hunt.

Nii Kõivupuu kui ka Hunt tõdevad, et tänapäevanoored eelistavad aina enam lahkunut mälestada ja leinata pigem sotsiaalmeedias.

“Noortel, kellel matustel käimise kogemust pole või kes seda teadlikult väldivad, on saanud kombeks leinata oma varalahkunud eakaaslasi Youtube’is, riputades sinna üles videonekrolooge ja mälestusvideoid,” kirjutab Kõivupuu oma artiklis.

“Sellist käitumist peetakse mugavaks ja inimlikuks – anda omaealiste kogukonnale valusast sündmusest teada delikaatsel moel, ilma et peaks võõrastele näiteks helistama hakkama.”

Sedalaadi suhtlemise on kiitnud heaks ka psühholoogid, sest veebilehel käimine on nagu haua külastamine – saab mõttes lõpetamata jäänud jutte rääkida, oma emotsioone läbi elada ja neid kaaslastega jagada.

Lein ja mälestused naha all

Jaanika Hunt ütleb, et nii mujal maailmas kui ka Eestis on levimas ka mälestustätoveeringud. “Inimesed põhjendavad seda enamasti sellega, et lahkunu on sedasi neile lähemal. Nad tahtsid midagi ise teha mälestuseks, neile ei piisanud tavalistest matustest ja hüvastijättudest,” räägib Hunt.

“Küsides väliste mõjude kohta, ei oska inimesed tavaliselt vastata. See tundub neile lihtsalt loomulik. Tätoveeringud leina ja muude eluringi sündmuste tähistamiseks on ju inimajaloos kultuuriti üsna levinud olnud.”

Vanasti said matustel kokku mitu põlvkonda, tänapäeval pole kombeks lapsi matustele kaasa võtta. Isegi enamik täiskasvanuid ei soovi matustel käia.

“Arvatakse, et lastel pole tarvis kurbade sündmustega kokku puutuda. Et aga matuserituaalid on ajas siiski väga vähe muutunud, näibki neile hiljem matustele sattudes seal toimuv groteskse näidendina, mille sügavamat tähendust on raske mõista ja mis tundub kauge ja võõras,” tõdeb Kõivupuu, et tänapäeval ollakse eeskätt linnades olukorras, kus vanad traditsioonid justkui enam ei kehti ning uusi rituaale pole emotsionaalselt keerukate olukordadega toimetulekuks välja kujunenud.

Vanad matusekombed Kirde-Eestis (Erakogu)

Kõivupuu räägib oma uurimustöös ka sellest, et tähelepanuväärne muutus on toimunud noorte suhtumises matusefotodesse.

“Külaühiskonnas ja/või vanemal põlvkonnal on üldjuhul siiani kombeks kogu matusetalitus jäädvustada, tänapäeva (linna)noortes aga tekitavad matustel tehtud ülevõtted vaid depressiivseid tundeid – lahkunut soovitakse näha oma mälestustes elavana.”

Kas on ka oht, et eestlaste põlised matusekombed meile muutuste käigus kunagi päris võõraks jäävad?

“Mina ei näe matusekommete dünaamikas mingeid sellisid muutusi, mis ajendavad selliseid ahastavaid küsimusi küsima. Küll aga ma näen meie ühiskonnas üht muutust, millega tuleks tegeleda – kuidas on võimalik, et Eestis, kus piltlikult öeldes kõik tunnevad kõiki, maetakse inimesi tundmatutena?

Iga inimene väärib siit ilmast ärasaatmist kas või kõige tagasihoidlikumategi rituaalide saatel. Me peaksime endas inimlikkust ja hoolivust alles hoidma, siis tuleb kõik muu, mis matuste juurde ikka on kuulnud,” räägib Kõivupuu.

Vanad matusekombed Kirde-Eestis

Puusärk viidi toast välja laulu saatel. Kandmisel hoiti surnu jalad ees, sest pea ees viimisel võis koolja jätta kodutee meelde ja hakata kummitamas käia. Kui aga hobused ei tahtnud vankrile asetatud kirstu vedama hakata, tuli see tuppa tagasi viia ja lahkunu pea ees välja kanda.

Et takistada kodukäimist, löödi lävepakku suur raudnael, terav ots surnule järele.

Et lõpetada täielikult kõik koolja sidemed koduga, oli vaja pärast surnu majast väljakandmist kohe põrandaid pühkida. Prahti ei soovitatud ahju visata, vaid see lennutati värava taga nelja tuule poole laiali.

Matuserongis peeti halvaks märgiks seda, kui tuul puhus tagant, sest siis võtvat surnu maja vara endaga kaasa.

Hauakaevajatele pidi töö eest kindlasti mingit tasu andma, sest muidu võisid nad haigeks jääda.

Haua juures avati kirstu kaas, et kontrollida, kas surnu pole teel külili põrunud. Kui viga jäi parandamata, võis koolja hakata koju käima ning siis ei aidanud muu, kui haud uuesti lahti kaevata ja laip õigesse asendisse keerata.

Kui surnu sai maha maetud, pidi pahema jala kannaga kolm korda kääpa äärele vajutama, et sellega koolja lõplikult hauda kinnistada. Allikas: Folklore.ee

Uskumused ja nende tähendused

Kuuseokste ja -puude kasutamine matustel on eelkristlik komme. On usutud, et okstega eksitatakse surnut, et too ei leiaks tagasiteed. Noored kuused pannakse uste ja väravate ette, kuuseoksad laotatakse maha pärioksa majast väljapoole auto poole.

Niipea kui kadunuke on kirstuga autosse tõstetud, korjatakse oksad, alates majast, maast üles, sest usutakse, et siis ei külasta surm seda peret enam niipea.

Surnu kantakse majast välja, jalad ees – siis ei jää ta kodu poole tagasi vaatama. Mõnes kohas kaetakse kinni kõik peeglid ja peegeldavad pinnad, et katkestada side teispoolsusega. Kell pannakse seisma – leinaajal peatub aeg ja hoitakse vaikust.

Kolme peotäie mulla viskamine on kiriklik komme. Esimese peotäie juures ütleb preester: mullast oled sa võetud, teisega: mullaks pead sa uuesti saama ja kolmandat visates: mullast äratab sind meie Issand Kristus viimselpäeval üles, puhka Jumala rahus, aamen.

Kui kirikuõpetaja kutsutakse ka krematooriumi mälestuskõnet pidama, lausutakse sealgi kolme peotäie laused.

Ristimärk püstitatakse hauale selleks, et Kristus omad üles leiaks. Rist viitab ülestõusmisele ja igavesele elule. 40 päeva arvatakse püsivat surnu hing veel maa peal, sest Kristus viibis 40 päeva pärast ülestõusmist maa peal ja võeti seejärel taevasse. Sama kaua kestab leinaaeg. Seejärel peetakse lahkunu eest jumalateenistuse ajal mälestuspalve.

Allikas: Eesti Naine, artikkel Võrumaa vanadest matusekommetest “Viimane austus”

Oh aegu, oh (matuse)kombeid!

Allikas

Miks me usume? See on sama, kui küsida: miks me sööme?

Kas usute jumalat, kuradit, kummitusi, päkapikke, musta kassi, horoskoope, rongivilet või poliitikuid? “Minule meeldib näha ja kogeda, mitte pimesi uskuda. Oluline on tõde. Kui pakututest valida, siis usun ainult rongivilet ja paari-kolme poliitikut,” vastab Ervin Õunapuu, kunstnik, kirjanik ja ateist.

“Aga esitatud rida mulle meeldib, tore, et olete kõik jaburad oletused ühte kotti toppinud. Sellesse loetellu võiks lisada veel saatuse, õnne, lootuse, needuse, predestinatsiooni, karma ja üldse kõik fantastilised oletused segamini lapsikute fantaasiatega, millel pole reaalsusega vähimatki pistmist,” jätkab Õunapuu ja peab miniloengu südamelähedasel teemal.

“Meie ilmaliku vabariigi riigikirikuks pürgiva EELK vaimne isa Martin Luther (1483–1546) käskis päkapikud ehk majahaldjad hävitada, sest need olevat saatana kätetöö. Usureformaator oli veendunud, et nii kurat kui päkapikud eksisteerivad reaalselt.”

Hallo? Kellega räägin?

Miks me ikkagi usume nähtustesse ja asjadesse, mida ei saa silmaga vaadata või hamba all järele proovida? Ja uskumine ei tähenda tingimata lootust pääseda pärast surma paradiisi või kartust, et must kass ennustab kehva õnne. Ka paljusid muid asju me otsustame usu põhjal. No kas või valime poole vaidluses Rail Balticu mõttekuse üle.

Meil ei ole ju täit ülevaadet projekti plussidest, miinustest, riskidest, võimalustest. Nii ei jäägi üle muud, kui valida, kas uskuda suurehituse vastaseid (kelle seas on palju tarku ja toredaid inimesi) või pooldajaid (kelle seas on palju tarku ja toredaid inimesi), andes endale aru, et neil kahel leeril pole kah ilmselt päris kindlat teadmist, vaid pigem usk, et seisavad õige asja eest.

Niisiis: miks me usume?

Teoloog ja vaimulik Toomas Paul kinnitab veendunult, et usuta pole võimalik elada. “See on sama, kui küsida: miks me sööme,” õpetab Paul. “Kas me sööme rämpstoitu või oleme veendunud veganid, on juba järgmine küsimus, aga see, et me peame sööma, on elementaarne.

Kultuuri ei oleks olemas, kui me ei usuks seda, mida teised on enne meid paika pannud. Kogu meie inimlik mõttemaailm koosneb uskumustest.”

Toomas Paul toob muheledes näite, kuidas uskuma peab kõige lihtsamaidki asju: “Teie usute ju, et siinpool vastas telefonile tõepoolest Toomas Paul, eks? Et läks täkkesse ning toru ei võtnud keegi teine ega öelnud, et olen, jah, Toomas Paul.

Uskumine kui selline – psüühilise toiminguna – on absoluutselt vältimatu. See on juba erimenüü tagaajamine, kui küsid, kas sa usud päkapikke või enam ei usu. Või kui küsid, kas sa usud Higgsi bosonit – füüsikud ütlevad, et selleks on vaja kõigepealt uskuda Einsteini üldrelatiivsusteooria kehtivust.”

Pauli meelest on mõni uskumus tõenäosem, mõni kontrollitum ja mõnd pole tark omal nahal testima hakata.

“Üks kord kontrollid, kas kärbseseen tapab või ei, aga mis teistel sellest kasu on – nemad peavad uskuma, et sina kärvasid,” illustreerib Paul. Kinnitades veel kord: “Keegi ei pääse uskumisest, ei mina, ei teie, ei Ervin Õunapuu. Kui öeldakse, et kala on värske, siis me usume ja sööme selle ära.”

Me ise õnne tegijad

Lisaks väitele, et kala on värske või Rail Baltic mõistlik ettevõtmine, usume ju palju abstraktsemaidki asju. Näiteks et palvetamine aitab. Ja kui musta kassi nähes sülitada kolm korda üle õla, tasalülitame tema halva ende. Ning et on inimesi, kes oskavad loitsude ja tantsudega tervendada raskest tõvest.

Küsimus on juba tuttav: miks me seda usume?

Musta kassi usk (Vida Press)

Kommunikatsiooniõppejõud Agu Uudelepp väidab, et inimene usub kahel põhjusel: “Esiteks selle pärast, et ta ei saa mingitest asjadest aru, ja teiseks selle pärast, et ta tunneb: ma ei saa mingite asjadega ise hakkama. Äkki keegi saab aru ja saab aidata. See on usk, et kusagil on mingi ülim õiglus, olgu tema nimi hea tsaar, halastaja jumal või abivalmis Savisaar.”

Niisiis loodame, et keegi kuskil valitseb õnne, mida me ise ei oska leida, aga kui kummardame õiges suunas, siis võib õnn meile ikkagi naeratada.

“Õnn on elu ehk elamine ise. Elu on antud inimesele nautimiseks ja rõõmustamiseks, mitte palvetamiseks, metafüüsilise hirmu tundmiseks ega surmajärgsest elust unistamiseks,” sõnastab Ervin Õunapuu oma seisukoha.

Vaatenurki on aga veel. Kui inimene ei saa ise õnne tegemisega hakkama, või soovib oma õnne ülima õigluse juures kindlustada, tuleb mängu maagia. Folklooriteadlane Marju Kõivupuu defineerib: “Maagia on üleloomulik abi, soov valitseda olukordi, mida inimene reaalselt valitseda või suunata ei saa.”

Ehk siis: teinekord on kergem mõelda, et asjad, mis minuga juhtuvad, sõltuvad mingitest muudest teguritest kui minu otsused ja sammud.

“Sageli on mugavam elada, kui sa ei oska märgata põhjuse ja tagajärje seoseid,” mõtiskleb Kõivupuu.

“Pragmaatiline, loodusteaduslik maailmapilt on igav, liiga lihtne, paneb paljuski asjade eest vastutuse sulle endale. Aga no kes tahab iseenda eest vastutada? Tunduvalt lihtsam on asju seletada ja põhjendada mingite kolmandate teguritega, ükskõik, kuidas me neid ka siis nimetaks.”

Tõepoolest on ju üsna ebamugav endale tunnistada, et mõni tervisehäda on pikalt peetud pahe või muidu kehavaenuliku elustiili tagajärg. Muidugi on lihtsam mõelda saatusest, ettemääratusest, kaetamisest.

Samamoodi on üsna keeruline sõnastada vastust küsimusele: miks ma olen? Oleks ju parem, kui keegi teaks minu eest.

“Elule sisu ja päevadele mõtet ei saa kahjuks osta retsepti eest. Kui sa seda sisu ja mõtet enda jaoks ei leia, siis sa võid kõikide arstide uksed ära kulutada ning kogu oma elu tegeldagi vaid oma kehva enesetunde küsimusega,” jätkab Kõivupuu.

Pole siis imestada, kui inimene leiab mõne religiooni, mis sõnastab vastused tema eest?

Inimesed jäävad iga päev aga hätta ka vastuste leidmisega palju lihtsamatele küsimustele. No kas või: oli mul vaja eile endast välja minna ja lapse peale häält tõsta, kas ma olen mingi imelik või?

Suurematest muredest-süümepiinadest rääkimata. Hea on, kui leidub turvaline sõber, hingesugulane, kes lohutab: pole hullu, kõigil juhtub, palume vabandust ja läheme rõõmsalt edasi.

Kui teda pole, aga aina kuhjuvad ja kuhjuvad mured vajavad mahalaadimist, tundub inimesele, et kindlam on pöörduda pigem imeravitseja kui arsti poole.

“Kumb kõlab meie ühiskonnas paremini – kas väide, et ma käin sensitiivi juures, või väide, et mul on isiklik psühhiaater?” pärib Kõivupuu retooriliselt.

Kes teab elu mõtet?

Kui siin juba kerkis küsimus, mis siis ikkagi annab päevadele sisu ja elule mõtte, siis… kes on see tark, kes teab? Hea küsimus, nagu ütlevad poliitikud, kui seekord ei saa vastuse asemel natuke “Karajaani” tantsida.

Kõivupuu raporteerib, et küsitlused eestlaste usulise maailmapildi kohta räägivad selget keelt: inimesed ikkagi usuvad, et kusagil on mingi kõrgem võim või üliolend, sest ei saa ju ometi olla, et inimene on see kõige targem loom Universumis. Aga äkki on?

Mida arvab asjast Mart Noorma, füüsik ja Tartu ülikooli õppeprorektor?

“Minu elufilosoofia ütleb väga selgelt: elu on täiesti mõttetu,” haarab Noorma härjal sarvist sellise hooga, et publik areeni ümber vakatab.

“Füüsikalisest vaatenurgast on elu statistiline protsess ja bioloogilisest vaatepunktist on meie ainukene eesmärk olla elus ja paljuneda. See kokku ütleb, et kogu inimkonna tulevik on täiesti mõttetu.”

Nii? Ja kuidas teadlane siis kesk seda mõttetust vastu peab?

“Ma defineerin enda jaoks ära – inimkonna mõte on helge tulevik: tore ja täisuslik ühiskond, kosmoses ringi rändamine. See ongi minu usukomponent – ma ise defineerin, et ma usun sellesse. Teine inimene ütleb, et see on täiesti mõttetu usk, ja temal on täpselt samamoodi õigus.”

Noorma mõttekäik on lihtne: väga hea, kui inimene suudab leppida, et elu on statistiline protsess, mis on täis ootamatusi – no näiteks juhtub mingi ränk õnnetus, sest varem või hiljem pidi see kellegagi juhtuma.

Kui inimene aktsepteerib, et mõni asi lihtsalt juhtub, võttes samas vastutuse enda käekäigu eest võimalikult palju enda õlule, saab ta ka üksi kenasti hakkama.

“Kui inimene vajab aga elus juhtuvate asjadega leppimiseks nii-öelda virtuaalset sõpra, näiteks jumalat, siis andku minna! Senikaua, kuni ta sellega kedagi teist ei sega.”

Kunagine tuline ateist Noorma on aastatega rahunenud ja leidnud uue teadmise: “Usu äravõtmine inimestelt, kellel on seda vaja, on kõige suurem kuritegu, mis me teha saame.”

Kena küll, aga… kui kõik usuks, et pärast surma ei juhtu enam midagi, valitseks maa peal ju anarhia? Moraalil ja eetikal poleks kohta.

“Õige mõttekäik, aga järeldus oleks absoluutne juhul, kui meid huvitaks ainult meie ise,” arutleb Noorma. “Me oleme loomuse poolest aga sotsiaalsed loomad, meil on lapsed ja rohkem kui minu käekäik huvitab mind see, kuidas läheb minu lastel – ka pärast minu surma.”

Ervin Õunapuu selgitab omalt poolt lisaks: “Religioossed usklikud ei taha tunnistada, aga eksisteerib ka ilmalik moraal ehk inimlikkus. Religioossete dogmade, näiteks dekaloogi kohta peab teadma, et see oli mõeldud nii-öelda omadele; omasid ei tohtinud tappa, teiseusulisi ja uskmatuid notiti maha suure mõnuga – vaenlase tapmine andis õiguse aujärjele taevase isanda juures.

Aga mis surmajärgsesse ellu puutub, siis… Väita, et inimesel pärast surma on teadvus, tähendab sedasama, mis öelda, et küünlaleek annab pärast seda, kui ta on juba kustunud, ikka veel valgust.”

Usk on teaduse motivaator

Mis on see küünal, mis valgustab teadlase teed? Tuleb välja, et… usk. Usk sellesse, et meie praegune teadmine pole absoluutne tõde. Õigemini: absoluutseid fakte pole meil peaaegu mitte millegi kohta.

Noorma toob näiteks, et isegi kahe objekti vahelist kaugust on keeruline lõplikult täpselt mõõta, sest: kust alustada ja mille juures tulemus lukku panna? Püsime delikaatselt atomaarsel tasandil? Tegelikult saaks olla ju veel täpsem. Ja siis veel täpsem.

Usk on teaduse motivaator (Vida Press)

Teadlasi hoiab jalul usk, et tõde saab olla aina tõesem.

“Kui me üldse ei usuks, kui me vaataks ainult fakte, siis me ei töötaks teaduses nende tulevikustsenaariumitega, millega me praegu töötame,” ütleb Noorma.

“Praegune teadus on andnud meile juba maailmapildi, aga me töötame homse pildiga maailmast ja see põhineb usul, et uus pilt on võimalik. Me uurime ja leiame need faktid, mis homset teooriat toetavad.”

Teiste sõnadega: usk on arengu alus. “Kui me vaataks ainult teadaolevaid fakte, oleks me lukus tänases maailmas,” teab Noorma.

Kõige tipuks – hea teaduse ja hea religiooni vahel ei saa olla vastuolu. Vaimulik ja teoloogiaprofessor Vello Salo on öelnud, et kui mingi asi on teaduslikult tõestatud, on ta olemas ja järelikult jumalast.

“Jumalaga on nii, et kõigis teaduslikes mudelites, kus me räägime Universumist, elu loomisest ja elu tekkimisest, võib igale poole jumala nii-öelda taustaks panna ja ei teki mitte mingisugust konflikti,” tunnistab Noorma.

“Kas me nimetame jumalat loodusseadusteks, või loodusseadusi jumala kätetööks – senikaua, kuni me ei tea, mis toimus enne Suurt Pauku, senikaua on see arutelu lihtsalt tore filosoofiline mõtisklus, millel pole mingit konflikti tänapäeva teaduse ja avara religiooni vahel.

Meil puuduvad faktid, mis toimus enne Suurt Pauku ja kõik, mida me sellest ajast räägime, on puhas usk.”

 

Allikas

“Paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit”

Moslemitega ei oska keskmine Euroopa kristlane midagi peale hakata. Halvemal juhul tuntakse nende suhtes kartust, paremal juhul ükskõiksust. MIKA TUOVINEN näeb moslemite siin-olemises suurepärast võimalust evangeeliumi kuulutamiseks. Neli aastat tagasi tundis ta Jumala kutset kolida Saksamaale, et seal islamiusuliste hulgas misjonitööd teha. Selle tulemuseks on praegu toimiv türgikeelne luterlik kogudus Mannheimi linnas – esimene(!) omataoline Saksamaal, kus elab 2 miljonit türklast.

Käesolevast aastast alates on Soomest pärit Mika Tuovinen tagasi Eestis ja juhatab luterliku kiriku misjonikeskust.

Kui tugev on islam Euroopas?

On tugev. Aga kui tugev… Ühelt poolt tugevam kui ristiusk. Lääne-Euroopa poliitikud arvestavad islamiga rohkem kui ristiusuga. Islami vägi põhineb kartusel. Moslemeid on Euroopas kümneid miljoneid, nad on ka poliitikas järjest tähtsamad.

Usuliselt ei ole islam tugev – selles mõttes, et paljud eurooplased oleksid islamisse pöördunud.

Islami tugevus seisneb selles, et ta annab kindlaid ja lihtsustatud vastuseid. Kõik üleloomulik, mõistetamatu on nende usus ära võetud. Näiteks see, mida ristiusk õpetab, et Jeesus Kristus on samal ajal inimene ja Jumal; või et Jeesus kandis meie patud.

Kristlased on kaotanud kindluse: meie usume nii! Kirikute juhid ei esita enam tõde, rohkem räägitakse maapealsetest väärtustest ja eetikast.

Kas see vastab tõele, et islam levib Euroopas kiiresti?

Islam levib sellepärast, et moslemeid rändab kogu aeg juurde. Saksas ei jõuta nende lõimimisega tegeleda, sest neid tuleb palju juurde. Enam ei loodetagi türklasi, keda on üle kahe miljoni, sakslasteks teha. Kuna türklased on enda kodumaa suhtes välismaal, siis on ka nende usk ja kombed seda tugevamad.

On ka eurooplasi, kes arvavad, et leiavad Jumala islamis. Karta on, et see tendents kasvab: esimestel on alati kõige raskem pöörduda. Praegu pole neid veel väga palju. Olevat ka kristlikke misjonäre, kes on nendele kuulutama läinud, ent pöördunud ise islamisse.

Millega islam inimesi köidab?

Kui inimene küsib, kuidas ma saan päästetud, siis on moslemil kohe selged vastused olemas. Lääne-Euroopa kristlastelt, ka vaimulikelt, kostab aga igasuguseid vastuseid: küll kõik saavad taevasse! ega me ei teagi seda päris kindlalt! jne.

Islamis on usuküsimused igapäevased – paradoksid on välja võetud. Tänapäeva keskmine eurooplane usub, et Jeesus Kristus oli hea inimene. Moslem usub sedasama! Kolmainsuse keerukust islamis pole.

Minu jaoks on see suurim tõestus selle kohta, et islam on inimlik religioon – ta on nii inimlähedane. Näiteks õpetus Kolmainsusest, mis on raskesti mõistetav, saab olla ainult Jumalast. Inimesed poleks nii keerulist asja välja mõelnud.

Kui palju on nn nime-moslemeid, kes oma usku kuigi tõsiselt ei võta?

Palju rohkem kui nad tahaksid. Eriti suurtes linnades. Kristlased elavad individualistlikus kultuuris, moslemid aga kollektiivses kultuuris. Seetõttu on nende juures usust taganemine raske. Kogukond – suured perekonnad ja suguvõsad – hoiab usus.

Suurtes linnades olukord aga muutub. Viis korda päevas palvetajaid on üsna vähe. Paljudele on islam kultuuri küsimus. Aga kui keegi neid halvustab, siis muutub usk tähtsaks. Tavalises elus suurem osa rahvast seda ei tähtsusta.

Kristlaste seas levib arvamus, et moslemid võtavad oma usku tõsisemalt. On see nii?

Jah ja ei. Ku võrrelda tavalist eurooplast tavalise moslemiga, siis tavalisele moslemile on tema usk tähtsam. Aga nn uuestisündinud kristlase ja tõsiuskliku moslemi puhul pole vahet.

Mis on „tõsise moslemi” kriteerium?

Islamis on viis sammast. Esiteks usutunnistus: pole teist Jumalat kui Allah ja Muhamed on tema prohvet – seda peab avalikult tunnistama. Teiseks palvetamine viis korda päevas. Kolmandaks almuste andmine. Neljandaks paastumine ramadani ajal. Viiendaks palverännak Mekasse kord elu jooksul.

Oluline on ka see, et sa pole teinud nn suuri patte. Selle kohta, mis on „suur” patt, on islamis eri koolkonnad. Aga kui teed suurt pattu, siis sa pole enam moslem.

Moslemite arusaam on, et iga inimene sünnib maailma moslemina – ka meie. See on Jumala algne religioon. Halb, mitte-islamistlik ühiskond viib sellest kaugemale.

Sõna-sõnalt tähendab moslem „Jumala tahtele allunud inimest” – see, kes võtab igas eluolukorras kõik Jumala käest. Seetõttu on mõned kristlikud misjonärid saanud vastata, kui neilt on otse küsitud: Jah, ma olen moslem.

Kuidas peaks moslem oma õpetuse järgi suhtuma kristlastesse?

Islamis on oluline Muhamedi eeskuju. Koraani vanimad osad tuletavad meelde Vana Testamendi kuulutust: parandage meelt. Koraani viimased osad on poliitilisemad. Näiteks alguses on Muhamedil üks abikaasa, hiljem palju.

Muutub ka Muhamedi suhtumine kristlastesse. Alguses ta hindas kristlasi ja juute. Aga kui nood ei võtnud ta sõnumit vastu, siis ütles Muhamed: kus te iganes neid kohtate, seal tapke neid.

Niisiis, oleneb, milliseid kohti koraanist lugeda. Islami üldine teoloogia aga õpetab, et uuem ilmutus on parem.

Euroopas ei julge nad näidata islami õiget palet. Näiteks on levinud väide, et islam tähendab „rahu”. Tuuakse paralleele shalom-sõnaga, milles tõesti on samad konsonandid. Selline tõlgendus on aga alles viimaste aastakümnete „avastus”. Tegelikult tähendab islam ikkagi „Jumala tahtele allumist”.

Islam ja kristlus on on ainujumala-religioonid. Mõned arvavad, et me teenimegi sama Jumalat?

Sama nimi ei tee veel tingimata sama Jumalat. Näiteks kui mu lapsed hüüavad „issi”, siis ma lähen nende juurde. Kui naabrilapsed hüüavad „issi”, siis on neil teine isa. Mõned arvavad tõepoolest, et kuna Jumalal on kristluses ja islamis samu omadusi, siis on tegemist sama Jumalaga. Aga kui kahel inimesel on palju samu omadusi, siis on nad siiski eri inimesed.

Mina leian, et on üks Jumal – ja islamis seda Jumalat ei teenita. Ja isegi kui meil oleks sama Jumal, siis meid ei päästeta usust samasse Jumalasse, vaid usust Kristuse lunastusse.

Kristlased peaksid rohkem oma usu ainulaadsust kuulutama. Jeesus on suurim vahe! Moslemid austavad Jeesust – ta on maailma ajaloos ainus patuta inimene, aga ta on ainult Iisraelile saadetud. Nende õpetuse järgi ei surnud Jeesus ristil, vaid võeti taevasse. Ta tuleb tagasi, abiellub, kuulutab islamit, sureb ja viimsel päeval on ta Jumala kohtu ees koos teistega ning Jumal teatab talle, kas ta läheb põrgusse või taevasse.

Minu mure on see, et paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit. Ei jõuta ristilöömiseni, ei kutsuta uskuma sellesse, et saada päästetud. Ei räägita, et Jeesus on ainus tee päästeni. Kui me enam ei rõhuta Kristuse ainulaadsust, siis olemegi moslemid.

Kust alustada evangeeliumi kuulutamist moslemiga?

Paljud nendest vähestest, kes moslemite seas kuulutavad, võtavad moslemile tunnistades aluseks kohtupäeva: kas sa saad taevasse või põrgusse? Islami vastus on: kui su elus on head rohkem kui halba, siis Jumal on armuline ja päästab. Islami teoloogia on eri meelt selles osas, kui mitme pahateo kinnikatmiseks piisab ühest heateost: kas kümne või saja. Patt pole neile nii oluline – heateod on tugevamad. Ja viimsel päeval kaalutakse su tegusid. Aga Jumal on ikkagi suveräänne ja otsustab, kuidas tahab. Koraanis on kirjas, et kui me teeme oma parima, siis võibolla saame paradiisi (66:18).

Kristlus on teistsugune: viimsel päeval pole kaalusid, vaid Jeesus Kristus, kes kandis kogu maailma patu. Jumal on teinud kõik valmis, kõiki kutsutakse pulma. Kristlus pole võibolla-religioon. 1Jh 5 on sellest palju kirjutatud: te teate, et olete Jumala lapsed. Me teame, et saame kord taevasse Kristuse pärast. Päästekindlust islamis ei ole. Anname neile Jeesuse!

Kas Eestis peaks teadlikult tegelema moslemi-misjoniga?

Peaks. Kristlased peaks teadma islami põhitõdesid. Euroopas pöördub üha rohkem noori moslemiteks. Islamis on aga ka asju, mida ei teata. Tuleks neilt pöördujatelt küsida, kas nad on selleks valmis. Näiteks naiste olukord on neil teistsugune kui Euroopas. Soomes oli juhtum, kus lahutuse puhul ei saanud moslemiga abielus olnud naine lapsi endale.

Islam on meile hea peegel, mille valgel enda usku vaadelda. Eesti tavalise inimese arusaamu on islamis palju. Tasub kaaluda, kas ma olen moslem või kristlane!

Tulevikus saab moslemeid olema veelgi rohkem. Usun, et Jumal saadab neid Euroopasse, et nad saaksid päästetud. Nende kodumaal nad pöörduda ei saa. Me teeme ääretult suurt pattu, kui me neile siin ei kuuluta. Eestlased peaksid palvetama, et Jumal saadaks palju moslemeid Eestisse, et saaksime neid evangeliseerida ja armastada.

Kristlane peaks olema kindel oma usus. Jeesuse armastamine on neile heaks tunnistuseks. Islamis pole armastuse mõiste nii oluline, kuulekus on olulisem.

Kust tuleb moslemite sõjakus?

Koraanis on käskusid sõdimiseks. Tõsi, neid on Piibliski. Vana Testamendi sõja-käskudel on kindel pääste-ajalooline taust. Jeesus selliseid käske aga ei andnud. Muhamed seevastu oli hea sõjapealik, kes tappis paljusid. Islam levis alguses põhiliselt sõdade kaudu.

See on tundlik teema – aga islam on sõjakas. Eks kristlasedki ole olnud sõjakad. Uue Testamendi sõnumiga ei käi see siiski kokku. Islamis aga käib see nende teoloogiaga kokku. Näiteks Maailma Kaubanduskeskuse tornide hävitamise põhjenduseks toovad msolemid: me tegime Jumala tahtmist.

Tavaline moslem on ääretult sõbralik, armastav – tahab oma elu rahulikult elada. Nad vajavad, et kohalikud osutaksid neile külalislahkust. Vanas Testamendis on käsk võõraid vastu võtta.

 

Mika Tuovinen on 2008. a algusest Eesti luterliku kiriku misjonikeskuse juhataja. Aastatel 2005-2007 tegutses ta misjonärina Saksamaal Mannheimis, kuhu sel ajal rajati Saksamaa esimene luterlik türgikeelne kogudus. Kogu maailmas oli see kolmas türgikeelne luterlik kogudus. Mannheimis elab u 60000 moslemit, seal on Saksamaa suurim mošee.

Aastatel 1995-2004 tegutses Tuovinen EELK Põltsamaa ja Tartu Pauluse kiriku juures

Allikas