Rubriik: Tervis

Kas koroonaviirus võib inimese DNAd muuta? Miks viirus seda teha tahaks?
Illustratiivse tähendusega pilt: koroonatest laboris (foto: REUTERS / Scanpix)
Illustratiivse tähendusega pilt: koroonatest laboris (foto: REUTERS / Scanpix)

Viimasega seoses kerkib regulaarselt esile muret tekitavaid küsimusi, millest üks hiljutisemaid on ka Fortes kajastatud “kas SARS-CoV-2 võib muuta inimese DNAd?”.

Üks teadlasrühm pakkus nimelt välja hüpoteesi, et viiruse järjestused võivad integreeruda inimese genoomi ja püsida seal kaua ka pärast COVID-19-haiguse lõppu. See aitaks seletada, miks mõni haigestunu annab positiivse koroonatesti ka mitu kuud pärast tervenemist.

Mainitud teadlaste keskne idee on, et väga harvadel juhtudel võib inimrakkudes sisalduv ensüüm kopeerida viiruse esinevad järjestused inimese DNAsse ja „libistada” need tema kromosoomidesse.

Selles, et viirused saavad osaks inimese DNAst ja istutavad end pärilikkusmaterjali, pole iseenesest uut. Tõenäoliselt ei eksisteeriks inimene, aga teisedki imetajad praegusel kujul ilma omadusteta, mille viirused on meile andnud. Ka sellest on Fortes hiljuti lugeda saanud.

Räägime asjatundjatega

Aga parem on asjatundjatelt otse küsida. Fortele kirjeldas seda teemat esmalt biomeditsiini-tehnoloog ja -iduettevõtja Rainis Venta.

“Evolutsiooniliselt – sadade miljonite aastate jooksul – on genoomiga liituvad viirused ja viiruslikud elemendid genoomi arengu sama lahutamatu osa nagu DNA paljundamisel rakkude eneste poolt tekkivad mutatsioonid.

Seega, kujundlikult, kui meie evolutsioonilise arengu puri on meie genoom, siis üks olulisi tuuli, mis sinna purje sisse puhub, on viirused. Teadlased on seisukohal, et meie genoomist koguni pool on otseselt või kaudselt viiruslikku päritolu,” kinnitab ta.

Ka osade viirusete geenid võivad olla peremeesraku genoomset päritolu ja võta nüüd kinni, kes kelle oma on – kas viirused inimeste omad või vastupidi.

Viirused ja inimesed, kes neid suudaks lahuta’

Peale selle, et viirusliku päritoluga elemendid on inimese genoomis üsna olulisel kohal – ehk siis meie ise olemegi märkimisväärses osas justkui kustunud viirustest tehtud –, on kaasaegsed ja n-ö aktiivset elutsüklit läbivad viirused meie organismi kui elava, hingava ja metaboliseeriva ökosüsteemi lahutamatu osa.

“Viirused on sama paratamatud kaaslased nagu meie kehas ja kehal elavad bakterid või seened ning õigupoolest on inimene nendest suurema osaga pika aja jooksul ka kohanenud – s.t, me ei märka enam teineteise olemasolu, kuid eksisteerime pidevalt koos.

On muidugi teatud hulk viiruseid, millega me veel nii hästi kohanenud ei ole ja millega me seetõttu ka kuigi head ühist keelt leida ei oska – ehk patogeenseid viiruseid nagu SARS CoV-2,” räägib Venta.

Kui rääkida viirustest, mille paljunemistsükli üks osa ongi nakatunud peremeesraku genoomse DNAga liitumine, siis neid on tegelikult väga palju. Esile tasuks siin tõsta sugukonnad RetroviridaePseudoviridaeMetaviridaeMyoviridae ja Siphoviridae, millest kaks viimast nakatavad küll baktereid.

“Retroviirused on neist vast kõige tuntumad. Need kasutavad inimese genoomi täiesti “teadlikult”. Näiteks HIV integreerib oma genoomile vastava DNA-järjestuse nakatunud rakkude genoomse DNA hulka. Kõikide nende viiruste sugukondade sees on nii tuntud haigustekitajaid kui ka meiega kaasas käivaid ilma märkimisväärse teadaoleva mõjuta viiruseid,” ütleb Venta.

Veel on terve hulk näiteid viirustest, mis suuremal või vähemal määral oma peremeesraku genoomi muudavad, kuid sellel ei ole leitud viiruse elutsüklis otsest mehhanistliku rolli. Ehk siis selle genoomi sattumisel ei ole mingit teadaolevat rolli või funktsiooni viiruse elutsüklis.

Aga SARS-CoV-2?

Arvestades, et viiruseid on väga palju ja meie organism paratamatult „suhtleb“ pidevalt väga suure hulga viirustega, siis ei ole üldse üllatav, et teadlased avastasid ka SARS-CoV-2 puhul analoogilise nähtuse, kus viiruse järjestuse tükid on sattunud nakatunud rakkude genoomi, ütleb Venta.

Samas on selle nähtuse juures veel ebaselge, kas see on viiruse poolt suunatud või lihtsalt inimese rakus teatud tõenäosusega aset leidev “õnnetus”. Ka on veel täiesti ebaselge, kas see nähtus on ka viirusele enesele kuidagi vajalik või kasulik.

On aga teada, et selle nähtuse tulemusena võivad jääda viiruslikke elemente sisaldavad DNA tükid aktiivseks ja toodavad veel hulk aega segasevõitu sõnumeid, mis võivad olla juhuslik kombinatsioon viiruse ja inimese järjestustest,” selgitab ta.

Hetkel jääb Venta sõnul õhku küsimus, kas SARS CoV-2 suudaks end tervenisti inimese genoomi peita ja jätkata terviklikke nakkuslikke viiruseosakeste tootmist – või on genoomi integreerumised nagu orbiidilt alla kukkunud tehiskaaslased, mis on purunenud tükkideks, kuid mille raadioseade saadab veel aeg-ajalt segaseid sõnumeid.

Suure tõenäosusega SARS-CoV-2 viirus seda siiski ei suuda, lisab omalt poolt viroloog ja Tartu Ülikooli bioinformaatika-asjatundja Aare Abroi.

“Selline viiruselt peremehele geenide ülekanne on evolutsioonilises ajaskaalas väga selgelt kirjeldatud protsess. Kuid tuleb meeles pidada, et kui ka viiruse mõni tükike integreerub peremehe genoomi, siis juhtub see mõnes üksikus rakus. Ja tõenäoliselt sellised rakud, kus integreerunud viirusgeeni pealt tehakse ka valke, hävitab immuunsüsteem kiiresti,” jätkab Abroi.

Viroloog leiab, et see on suures pildis väga põnev fenomen, kuid suure tõenäosusega puudub sellel SARS-CoV-2 viiruse puhul meditsiiniline mõõde. Ja selline integreerumine on SARS-CoV-2 jaoks samuti väga juhuslik ja haruldane kõrvalprodukt.

Kas viirus ütleb rakule, mida teha?

Aga kas pandeemia loonud koroonaviirus või viirused üldiselt suudavad inimese genoomi mõjutada sihipäraselt nii, et rakk käituks viiruse “taktikepi all” soovitud moel?

Abroi: “Nii inimeste viirused kui ka paljud teised viirused suudavad mõjutada peremeesorganismi või -rakku (ehk seda rakku või organismi, mida nad on nakatanud) väga olulisel moel. Paljud viirused hakkavad piltlikult öeldes kontrollima seda, mida rakk teeb ehk võtavad raku üle. Eesti folklooris võiks sellele olukorrale olla vasteks “seestuma”.”

Üks osa sellisest kontrolli ülevõtmisest on tema sõnul ka peremehe genoomi mõjutamine nii, et toodetaks valdavalt neid valke, mida viirusel vaja. Näitlikult – pannakse õmblusmasinatehas tootma ainult ühte võlli ja kaht hammasratast.

“See raku ülevõtmise fenomen on juba üksjagu vana, vahepeal unustatud ja viimase kümnekonna aastaga jälle uue elu sisse saanud,” märgib viroloog.

Umbes poole sajandi eest olevat Pariisi Pasteuri instituudi teadlane Andre Lwoff märkinud, et viirusega nakatunud rakk ei ole mitte päris rakk, vaid viiruse poolt kontrollitud viirusvabrik. Ja paljudel juhtudel nii ongi.

Aga loomulikult ei ole kõik viirused sellised – on ka viiruseid, mis tegutsevad vaikselt ja varjatult ning mille olemasolu on rakul või organismil väga raske märgata, selgitab Abroi lõpetuseks.

Allikas

Imetajad saavad soolestikuga hingata

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>

Närilised ja sead suudavad mõnede vee-loomade kombel oma soolestiku abil hingata, leidsid Jaapani ja USA teadlased. Tuli välja, et hingamisraskuste korral päästaks pärasoole kaudu liikuv gaasiline hapnik või hapnikurikas vedelik vähemalt nende imetajate elu.

Paljudel veeorganismidel on kopsude ja lõpuste kõrval välja arenenud soolestikuhingamise mehhanism, mis võimaldab neil hapnikuvaeses keskkonnas ellu jääda. Näiteks hingavad soolestikuga merikurgid, hinklased ja mõned mageveesägad. Seni kahtlesid aga teadlased sügavalt, kas imetajad on üldse millekski taoliseks suutelised.

Uues uuringus leidsid Takanori Takebe ja kolleegid tõendeid, et soolestikuga suudavad hingata ka rotid, hiired ja sead. Järelduseni jõudmiseks lõid uurijad esmalt süsteemi soolestiku gaasiga varustamiseks, mis juhtis hapniku looma pärasoolde.

Kui uurijad viisid hiired vähese hapnikusisaldusega keskkonda, ei pidanud ilma soolehingamistoeta loomakesed vastu üle 11 minuti. Hiirtel, kes said pärasoole kaudu hingamistuge, jõudis südamesse rohkem hapnikku. Samuti jäi 75 protsenti neist ellu ka siis, kui nad veetsid surmavalt hapnikuvaeses keskkonnas 50 minutit.

Soolestiku kaudu hingamisel on samas oma pahupool: gaasivahetuseks on vaja soole limaskesta hõõrdumist. Sel põhjusel ei sobi uus meetod kasutamiseks raskes seisundis inimeste ravis. Uurijad proovisid takistusest siiski mööda hiilida ja lõid hapnikuga rikastatud perfluorosüsivesinike põhjal vedelikupõhise alternatiivi. Kasutatud ühendid on tunnistatud inimestele sobivaks ja ohutuks .

Kui uurijad viisid närilised ja sead vähese hapnikuga, ent mitte eluohtlikku keskkonda, pakkus soole vedelikuga ventileerimise süsteem loomadele tuge. Soolestiku hingamistoega hiired suutsid 10-protsendilise hapnikusisaldusega ruumis teistest kaugemale kõndida. Samuti sai nende süda rohkem hapnikku kui kunstliku toeta hiirtel.

Sigadega said uurijad sarnaseid tulemusi. Soolde juhitud hingamistugi aitas sigadel tõrjuda verevaesust ja jahtumist ning kergitas ilma selgete kõrvalmõjudeta nende vere hapnikusisaldust. Ühtekokku viitavad tulemused, et uus võimalus viib vähemalt kahel uuritud imetajaliigil hapniku edukalt vereringesse ja leevendab neil hingamisraskusi.

Takebe sõnul võib inimestelgi kopsupõletiku või ägeda respiratoorse disstressi sündroomi (ARDS) mõjul tekkida hingamispuudulikkus. Sellises olukorras võib kunstlik hingamistugi päästa haige elu. Ehkki uurimisrühma avastust tuleks inimestel kasutamiseks veel hinnata ja neile kohandada, võib soolestikuhingamisest olla Takebe sõnul abi hingamispuudulikkusega patsientide päästmisel.

Edaspidi plaanibki uurimisrühm jätkata uue meetodi täiustamist, et seda saaks katsetada ka hingamisraskustega inimestel. Avastusest võib abi Takebe sõnul abi olla COVID-19 pandeemia ohjamisel, sest hingamisaparaate ja tehiskopse napib praegu mitmel pool maailmas.

Uurimus ilmus ajakirjas Med.

Loe otse allikast

Kaks vaktsiini, mida tuleb uuendada kümne aasta tagant

Terviseamet tuletab kõigile täiskasvanutele meelde, et kaitset difteeria ja teetanuse vastu tuleb uuendada iga kümne aasta tagant. Mõlema haiguse eest kaitsev liitvaktsiin on täiskasvanutele tasuta.

 

Difteeria ja teetanuse vastase vaktsineerimisega alustatakse kolmandal elukuul. Teine ja kolmas vaktsineerimine tehakse kuuenädalaste vahedega ning neljas 21 kuud pärast esimest vaktsineerimist ehk lapse teisel eluaastal. Seejärel revaktsineeritakse lapsi 6-7-aasta ja 15-16-aasta vanuses ning edasi peab inimene juba ise selle eest hoolitsema, et 10 aasta tagant oma kaitset uuendada.

«Teetanuse võib saada sellise töö või tegevuse käigus, mille tegevusel tekib torkehaav,» ütles terviseameti nakkushaiguste osakonna peaspetsialist Irina Filippova. Elulisteks näideteks teetanusse haigestumisel on nii roostes naela jalga astumine, käe vigastamine roosipõõsast pügades või mullatöödel saadud torke- või lõikehaav. Enam kui 70 protsendil teetanuse juhtudest on haigestumine seotud nahka läbistavate vigastustega, mil haigustekitaja satub organismi haava kaudu.

Ka kangestuskramptõve nime all tuntud teetanust iseloomustab kogu keha haaravate lihaskrampide esinemine. Tavaliselt algab teetanus mälumislihaste spasmiga, millele järgnevad neelamisraskus ning kaela-, õla- ja seljalihaste jäikus. Hiljem on haaratud kõik tahtele alluvad lihased. Kergematel juhtudel on haigus ravitav, raskematel lõpeb surmaga.

Teetanuse eest kaitse andev liitvaktsiin kaitseb ka difteeria ehk kurgutõve eest. Difteeria on äge bakteriaalne nakkushaigus, millesse võib nakatuda igas eas inimene. Klassikaline hingamisteede difteeria algab katulise mandlipõletikuga, levides edasi ülejäänud hingamisteedesse, mille järel võib tekkida hingamisteede sulgus. Difteeria nakkusallikaks on kas haige inimene või bakterikandja. Haigestumine võib lõppeda surmaga.

Eelmisel aastal vaktsineeriti trauma tõttu 17 ja revaktsineeriti 14 727 inimest. Kokku uuendati teetanuse ja difteeria kaitset enam kui 20 104 täiskasvanul.

Vaktsineerida saab nii perearsti juures kui haiglas, arstikeskuses, nakkuskeskuses või vaktsineerimiskabinetis. Difteeria-teetanuse vaktsiin on täiskasvanutele tasuta, lisanduda võib vaktsineerimise tasu.

 

 

 

Loe otse allikast

Vaktsineerimine hävitas rõuged

Rõuged vaevasid inimkonda tuhandeid aastaid. Täna vaktsineerimisele on haigus aga täielikult kadunud. Vaktsineerimine ise ongi tihedalt seotud just rõugete vastase võitlusega, jutustab Eesti Tervisemuuseumi külastusjuht Kent Joosep podcastis taskuhäälingus “Sünaps”.

Loe otse allikast

Uus vaktsiin annab lootust malaaria seljatamiseks

Poolt tuhandet väikelast haaranud uuring näitab, et Oxfordi Ülikooli teadlaste juhtimisel loodud malaariavaktsiini tõhusus küündib 77 protsendini. Ehkki vaktsiin tuleb enne selle kasutuselevõttu panna proovile täiendavates kliinilistes katsetes, annavad tulemused arengumaadele lootust pärast aastakümneid kestnud viljatuid otsinguid.

Loe otse allikast

Tšornobõli veteranide lapsed võivad kergendatult hingata

Tšornobõli tuumakatastroofi järel piirkonda saastest puhastama saadetud inimeste lastel ei esine tavapärasest rohkem uusi geenimutatsioone. Avariiga seostavate kilpnäärmevähijuhtumite taga olevates mutatsioonides pole aga midagi eriskummalist, mistõttu saab kasutada nende raviks end juba tõestanud võtteid, selgub kahest värskest uuringust.

Loe otse allikast