Rubriik: Poliitika

George Soros: nõrgenemine muudab Putinit vaid ohtlikumaks. Rahuks pole praegu ruumi, Ukraina peab selle sõja võitma 


Avaldame George Sorose tänavusel Davosi Majandusfoorumil peetud kõne täismahus. Juttu on Ukraina sõjast, Hiina ja Venemaa suhetest ning kliima- ja energiakatastroofist, mis sõja tõttu teisejärguliseks on taandunud.


Viimasest Davosi kohtumisest saadik on ajaloo kulg oluliselt muutunud.

Venemaa tungis Ukrainasse. Euroopat raputas see põhjalikult. Euroopa Liit loodigi selleks, et antud asja ära hoida. Isegi kui lahingud lõppevad, nii nagu lõpuks peabki juhtuma, ei muutu olukord enam iial endiseks.

Sissetung võis olla kolmanda maailmasõja algus ja meie tsivilisatsioon ei pruugi seda üle elada. See on teema, mida ma täna õhtul käsitlen.

Sissetung Ukrainasse ei saabunud ootamatult

Maailm on üha enam sattunud võitlusse kahe teineteisele diametraalselt vastanduva valitsemissüsteemi vahel: avatud ja suletud ühiskond. Lubage mul määratleda erinevused nii lihtsalt kui võimalik.

Avatud ühiskonnas kaitseb riik üksikisiku vabadust; suletud ühiskonnas teenib indiviid riigi valitsejaid.

Muud tervet inimkonda puudutavad küsimused – võitlus pandeemiatega ja kliimamuutuste vastu, tuumasõja vältimine, rahvusvaheliste institutsioonide säilitamine – on pidanud antud võitluse tõttu tagaplaanile jääma. Seepärast ütlengi, et meie tsivilisatsioon ei pruugi ellu jääda.

Ma hakkasin 1980ndatel tegelema millegagi, mida nimetan poliitiliseks filantroopiaks. Tegu oli ajaga, mil suur osa maailmast oli kommunistliku võimu all. Tahtsin aidata inimesi, kes olid nördinud ja võitlesid rõhumise vastu.

Kui Nõukogude Liit lagunes, asutasin kiiresti ühe sihtasutuse teise järel tollases Nõukogude impeeriumis. Pingutused osutusid oodatust edukamaks.

Need olid põnevad päevad. Ühtlasi langesid need kokku isikliku rahalise edu perioodiga, mis võimaldas suurendada oma iga-aastaseid annetusi 1984. aasta kolmelt miljonilt dollarilt enam kui 300 miljonile dollarile kolm aastat hiljem.

Pärast 11. septembri rünnakuid 2001. aastal hakkas tõusulaine pöörduma avatud ühiskondade vastu. Repressiivsed režiimid on nüüd pead tõstmas ja avatud ühiskonnad on piiramisrõngasse sattunud. Täna kujutavad Hiina ja Venemaa endast suurimat ohtu avatud ühiskonnale.

Ma olen arutlenud pikalt ja põhjalikult, mis põhjustel on see nii juhtunud. Osaliselt leidsin vastuse digitehnoloogia, eriti tehisintellekti kiirest arengust.

Teoreetiliselt peaks tehisintellekt olema poliitiliselt neutraalne: seda saab kasutada nii heal kui halval otstarbel. Praktikas on aga mõju asümmeetriline. Tehisintellekt on eriti hea kontrollivahendite loomisel, mis aitavad repressiivseid režiime ja ohustavad avatud ühiskondi. COVID-19 aitas legitimiseerida kontrollivahendeid, sest need on tõeliselt asjakohased viiruse leviku tõkestamisel.

Tehisintellekti kiire areng on käinud käsikäes sotsiaalmeedia ja tehnoloogiliste platvormide tõusuga. Taolised konglomeraadid on hakanud domineerima globaalses majanduses. Nad on hargmaised ja nende haare ulatub üle terve maailma.

Sellistel arengutel on olnud kaugeleulatuvad tagajärjed. Muutused on teravdanud konflikti Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel. Hiina on muutnud oma tehnoloogiaplatvormid riiklikeks vahenditeks. USA on olnud kõhklevam, sest nad on mures sellise lähenemise mõju pärast üksikisiku vabadusele.

Erinevad hoiakud heidavad uut valgust konfliktile USA ja Hiina esindatud kahe erineva valitsemissüsteemi vahel.

Xi Jinpingi Hiina, mis kogub oma kodanike jälgimiseks ja kontrollimiseks isikuandmeid agressiivsemalt kui ükski teine riik ajaloos, peaks nendest arengutest kasu lõikama. Aga täna õhtu jooksul selgitan, et see ei ole tegelikult nii.

Lubage mul nüüd pöörduda hiljutiste arengute juurde. Vladimir Putin ja Xi Jinping kohtusid 4. veebruaril Pekingi taliolümpiamängude avatseremoonial. Nad tegid pika avalduse, milles teatasid, et omavahelisel koostööl “pole piire”. Putin teavitas Xi’d “spetsiaalsest sõjalisest operatsioonist” Ukrainas, kuid on ebaselge, kas ta ütles Xi’le, et tal mõtleb täiemahulist rünnakut Ukrainale. USA ja Suurbritannia sõjalised eksperdid selgitasid tegelikke plaane kindlasti oma Hiina kolleegidele.

Xi kiitis plaani heaks, kuid palus Putinil oodata taliolümpiamängude lõppemiseni. Ta otsustas omalt poolt korraldada olümpiamängud hoolimata äsja Hiinas levima hakanud Omikroni variandist. Korraldajad nägid palju vaeva, et luua võistlejatele õhukindel mull ja olümpiamängud lõppesid probleemideta.

Omikron aga kinnitas kogukonnas kanda. Kõigepealt Hiina suurimas linnas ja kaubanduse sõlmpunktis Shanghais. Nüüd levib see mujale riigi osadesse. Ometi jääb Xi kindlaks oma null-Covidi poliitikale. Ta on tekitanud Shanghai elanikele suuri raskusi, sundides neid ajutistesse karantiinikeskustesse, selle asemel, et lasta neil koduses karantiinis viibida. Olukord on viinud Shanghai avaliku mässu äärele.

Paljud inimesed on näiliselt irratsionaalse lähenemise pärast hämmingus, aga ma võin teile seda selgitada: Xi varjab süüdlaslikku saladust. Ta ei ole kunagi öelnud Hiina rahvale, et nad on saanud vaktsiini, mis on mõeldud algse Wuhani variandi jaoks ning pakub väga vähe kaitset uute vormide vastu.

Xi ei saa endale ausalt rääkimist lubada, sest tal on oma karjääris tundlik hetk. Teine ametiaeg lõpeb 2022. aasta sügisel ja ta tahab saada enneolematu kolmanda ametiaja, mis teeks lõpuks temast eluaegse valitseja.

Ta on hoolikalt juhtinud protsessi, mis võimaldaks tal täita oma elu ambitsiooni ning kõik peab olema sellele eesmärgile allutatud.

Uus faas sõjas

Vahepealsel ajal ei kulgenud Putini nn “sõjaline erioperatsioon” plaanipäraselt. Ta ootas, et Ukraina venekeelne elanikkond võtab tema armee vastu vabastajatena. Sõdurid kandsid endaga kaasas vormiriietust võiduparaadiks. Nii ei juhtunud.

Ukraina osutas ootamatult tugevat vastupanu, tekitades sissetungivale Vene armeele tõsist kahju. Armee oli halvasti varustatud ja halvasti juhitud ning sõdurid demoraliseerusid. USA ja Euroopa Liit koondusid Ukraina toetuseks ja varustasid viimast relvastusega. Nende abiga suutis Ukraina võita palju suuremat Vene armeed lahingus Kiievi pärast.

Putin ei saanud kaotust endale lubada ja muutis vastavalt oma plaane. Ta pani juhtima kindral Vladimir Šamanovi, kes on tuntud oma julmuse poolest Groznõi piiramisel ning käskis tal saavutada edu 9. maiks, sest sel päeval pidi tähistama võidupüha.

Putinil oli väga vähe tähistada. Šamanov keskendus oma jõupingutustega Mariupoli sadamalinnale, kus elas varasemalt 400 000 inimest. Ta muutis selle rusudeks nagu ta oli teinud Groznõi puhul, ent Ukraina kaitsjad pidasid vastu 82 päeva ja piiramine maksis tuhandete tsiviilisikute elu.

Lisaks paljastas kiire lahkumine Kiievist Putini armee poolt Kiievi eeslinnas Butšas tsiviilelanike suhtes toime pandud kohutavad teod. Sündmused on hästi dokumenteeritud ja televisioonis kaadreid näinud inimesed on neist nördinud. Viimaste hulka ei kuulnud Venemaa rahvas, keda hoiti teadmatuses Putini “spetsiaalsest sõjalisest operatsioonist”.

Nüüd on Ukraina vallutamine jõudnud uude faasi, mis kujuneb Ukraina armee jaoks tunduvalt keerulisemaks. Võitlus toimub avatud maastikul, kus Vene armee arvulist ülekaalu on raskem seljatada.

Ukrainlased annavad endast parima, korraldavad vasturünnakuid ja tungivad Venemaa territooriumile. Täiendav kasu on see, et Venemaa elanikkonnale tehakse selgeks, mis tegelikkuses toimub.

USA on teinud kõik endast oleneva, et vähendada Venemaa ja Ukraina vahelist majanduslikku lõhet, saades kongressilt enneolematu 40 miljardi dollari suuruse sõjalise ja rahalise abipaketi eraldamise Ukrainale. Ma ei oska tulemust ennustada, aga Ukrainal on kindlasti võimalus võidelda.

Hiljuti läksid Euroopa juhid veelgi kaugemale. Nad tahtsid kasutada Ukraina sissetungi edendamaks suuremat Euroopa integratsiooni, et Putini tegevus ei saaks enam kunagi korduda.

Partito Democratico juht Enrico Letta käis välja plaani osaliselt föderaliseeritud Euroopast. Föderaalne osa hõlmaks võtmetähtsusega poliitilisi alasid.

Föderaalses tuumikus ei oleks ühelgi liikmesriigil vetoõigust. Laiemas konföderatsioonis võiksid liikmesriigid ühineda “vabatahtlike koalitsioonidega” või lihtsalt säilitada oma vetoõiguse. Mario Draghi tunnustas Letta plaani.

Euroopa sõltuvus

Emmanuel Macron, kes laiendas oluliselt oma euroopameelset lähenemist, seisis geograafilise laienemise ja EL-i vastava ettevalmistuse vajaduse eest. Mitte ainult Ukraina, vaid ka Moldova ja Lääne-Balkani riigid peaksid kvalifitseeruma Euroopa Liidu liikmeks. Detailide väljatöötamine võtab veel kaua aega, kuid Euroopa näib liikuvat õiges suunas. Liit reageeris Ukraina sissetungile kiiremini, ühtsemalt ja jõulisemalt kui kunagi varem oma ajaloos. Pärast kõhklevat algust on komisjoni president Ursula von der Leyen leidnud tugeva euroopameelse hääle.

Kuid Euroopa sõltuvus Venemaa fossiilsetest kütustest on endiselt ülemäärane, olles suuresti tingitud endise kantsleri Angela Merkeli merkantilistlikust poliitikast. Ta sõlmis Venemaaga gaasitarnete osas erilepinguid ja tegi Hiinast Saksamaa suurima ekspordituru. See tegi Saksamaast Euroopa edukaima majanduse, kuid nüüd tuleb selle eest maksta kõrget hinda. Saksamaa majandus vajab kohandamist ning see võtab kaua aega.

Olaf Scholz valiti kantsleriks, sest ta lubas jätkata Merkeli poliitikat. Antud sündmused sundisid teda sellest lubadusest loobuma. See ei tulnud kergelt, sest ta pidi murdma sotsiaaldemokraatide pühitsetud traditsioonide.

Aga kui tegemist on Euroopa ühtsuse säilitamisega, siis Scholz näib lõpuks alati õiget asja tegevat. Ta loobus Nordstream 2-st, eraldas 100 miljardit eurot riigikaitsele ja andis Ukrainale relvi, murdes sellega pikaaegse tabu. Nii reageerisid Lääne demokraatiad Venemaa sissetungile Ukrainasse.

Mida on kahel diktaatoril, Vladimir Putinil ja Xi Jinpingil, ette näidata? Neid seob liit, millel puuduvad piirid. Neil on ka palju ühist. Nad valitsevad hirmutamise teel ja teevad seetõttu meeletuid vigu. Putin ootas, et Ukrainas tervitatakse teda kui vabastajat; Xi Jinping peab kinni null-Covid poliitikast, mida pole võimalik kuidagi jätkusuutlikuna hoida.

Putin näib olevat tunnistanud, et tegi Ukraina vallutamisel kohutava vea ning valmistab nüüd ette pinnast läbirääkimisteks relvarahu üle. Küll aga on relvarahu saavutamatu, sest teda ei saa usaldada. Putin peaks alustama rahuläbirääkimisi, ent ta ei tee seda kunagi, sest see oleks võrdväärne tagasiastumisega.

Olukord tekitab segadust. Sissetungi vastu olnud sõjalisel eksperdil lubati minna Vene televisiooni, et teavitada laiemat avalikkust halvast olukorrast. Hiljem vandus ta Putinile truudust. Huvitaval kombel toetab Xi Jinping jätkuvalt Putinit, ent mitte enam piiramatult.

Putin vedas Xi’d alt

Nii hakkab selguma, mis põhjusel on Xi Jinpingi ebaõnnestumine ette määratud. Putinile loa andmine nurjunud rünnakuks Ukraina vastu ei teeninud Hiina huve. Hiina peaks olema Venemaaga sõlmitud liidu vanempartner, kuid Xi Jinpingi enesekindluse puudumine võimaldas Putinil tolle positsiooni ära võtta. Xi suurim viga oli aga null-Covid poliitika tugevdamine.

Sulgemistel olid katastroofilised tagajärjed, lükates Hiina majanduse vabalangusesse. See algas märtsis ning jätkab hoogu, kuni Xi muudab oma kurssi, ent seda ei tee ta kunagi, kuna vea tunnistamine on välistatud. Kinnisvarakriisile lisandudes on kahju sedavõrd suur, et see mõjutab kogu maailma majandust. Tarneahelate katkemisega võib globaalne inflatsioon muutuda globaalseks majandussurutiseks.

Samaaegselt muudab Putini nõrgenemine teda aina ohtlikumaks. ELi liikmesriigid tunnevad survet. Nad mõistavad, et Putin ei pruugi oodata alternatiivsete energiaallikate arendamise lõppu, vaid keerab gaasikraanid kinni tõeliselt valusal hetkel.

Eelmisel nädalal välja kuulutatud RePowerEu programm peegeldab neid kartusi. Olaf Scholz on eriliselt murelik oma eelkäija, Angela Merkeli, Venemaaga sõlmitud erilepingute pärast. Mario Draghi on julgem, kuigi Itaalia sõltuvus gaasist on peaaegu sama suur kui Saksamaal. Euroopa ühtekuuluvus seisab tõsise proovilepaneku ees. Ühtsuse hoidmise jätkumine võib tugevdada nii Euroopa energiajulgeolekut kui ka juhtpositsiooni kliima valdkonnas.

Mis saab Hiinast?

Xi Jinpingil leidub palju vaenlasi. Keegi ei julge teda otseselt rünnata, sest ta on enda haardesse koondanud kõik järelevalve- ja repressioonivahendid. Samas on hästi teada, et kommunistliku partei sees peitub lahkarvamusi. Need on muutunud sedavõrd teravaks, et on leidnud tee artiklitesse, mida saavad tavalised inimesed lugeda.

Vastupidiselt üldistele ootustele ei pruugi Xi Jinping tehtud vigade tõttu saada ihaldatud kolmandat ametiaega. Isegi kui ta selle saab, ei pruugi poliitbüroo anda talle vabu käsi järgmise poliitbüroo liikmete valimisel. See vähendaks oluliselt tema võimu ja mõju ning muudaks eluaegseks valitsejaks saamist vähem tõenäoliseks.

Sõja jätkumise ajal on võitlus kliimamuutuste vastu sunnitud jääma teisele kohale. Siiski ütlevad eksperdid meile, et oleme juba kaugele maha jäänud ning kliimamuutused seisavad pöördumatuse äärel. See võib olla meie tsivilisatsiooni lõpp.

Minu arvates on see väljavaade eriti hirmutav. Enamik meist saab aru, et peame lõpuks surema, kuid tsivilisatsiooni ellujäämist võtame enesestmõistetavana.

Seetõttu peame mobiliseerima kõik oma ressursid, et viia sõda varajase lõpuni. Parim ja ehk isegi ainus viis meie tsivilisatsiooni säilitamiseks on võita Putin nii kiiresti kui võimalik. See on kõige olulisem.

Tänan teid.

Copyright: Project Syndicate, 2022.
www.project-syndicate.org

Allikas

Ma vaid oletan

NB! – ma vaid oletan—-Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst, doktor professor Peep Talving sattus kolmapäeva õhtul töölt lahkudes veel tuvastamata isiku rünnaku ohvriks. Ma ei tea, kas see oli juhusliku päti rünnak või planeeritud tegu. Üldiselt kaldutakse arvama, et midagi juhuslikku selles rünnakus polnud – ründaja pidi pikalt doktorit ootama. Ning seda rünnakut seostatakse vaktsineerimise vastaste ja nende sotsiaalmeedias avaldatuga. Minu jaoks on küllalt kummaline, et keegi sotsiaalmeedias kraakleja teab väga täpselt doktori töökohta, teab ka, et ta on õhtusel ajal oma töökohas, et ta algatuseks läheb ja ründab õhtupimeduses doktotri autot, osates selle eksimatult ära tunda, et ta seejärel ootab pikalt doktorit ennast, teades, kustkaudu doktor väljub, et ta tunneb doktori nägupidi pimedas ära, ründab teda ja… vaid imiteerib happerünnakut, ilmselgelt soovimata tegelikult doktorit kuidagi kahjustada! Kuigi viha pidanuks nagu olema taevani, ei mingit hapet, ei mingit nuga neerus (kuigi nuga pidi isikul olema, sest auto kumm oli ju terariistaga läbi torgatud), isegi ei ühtegi vihast kantud ja antud võmmu doktorile kuklasse! Nii suure vihaga isik, kes on pikalt kõike ette valmistanud, pikalt kõike ette uurinud ja pikalt doktorit külma käes varitsenud, piirdub vaid… vee pritsimise ja ära jooksmisega!See on küllalt palju küsimusi tekitav imelik sündmuste rida. Raske uskuda, et üks sotsiaalmeedia niisama suureliselt ärpleja midagi nii keerukat ette võtab ja kogu vajalikku eelinfot selle teostamiseks omab. Ja et keegi otsustab üldse rünnata arsti, tunnustatud doktorit! See oleks nagu natuke pühaduse kallale minek. Doktor pole ju miski vastasgängi kapp!Kaja Kallas teeb selle peale koheselt avalduse, kus ütleb samuti midagi imelikku ja põhjendamatut: “Kui sallime sellist käitumist sotsiaalmeedias, ilmub see ka tänavatele.” Millegipärast ja ilma ühegi faktilise või loogilise põhjenduseta teab Kaja Kallas täpselt, et kõik sai alguse just vihakõnest sotsiaalmeedias. Ja ei milleski muust. Ei miskist armukolmnurgast, rahatülist, agressiivsest naabrimehest, vanast võlast, jagamata kasumist, kividega suletud aiateest, doktori koera öisest kähvimisest – üldisemalt sajast muust võimalikust põhjusest. Oli vihakõne sotsiaalmeedias – punkt!Selliste sündmuste ahel justkui ütleks, et lava on kenasti vihakõne seaduse kiirendatud korras vastuvõtmiseks valmis seatud. Kõik on selleks tehtud. On olemas (kuigi mitmes aspektis kummaline) pretsedent, mis seda seadust otseselt nõuab. Kaja Kallas teab ilma igasuguse eelneva uurimiseta, et juhtunu algpõhjus on sotsiaalmeedia vihakõne.Mulle näib, et see kõik võib olla lavastus. Miskit Mary Krossi stiilis, aga veidi põhjalikumalt ette valmistatud. Et on loodud hea ettekääne teha võimalikult kiiresti teoks vihakõne kriminaliseerimine. Luua pretsedent. Seejuures ilma reaalse ohvrita. Jama selles, et kui Mary Krossi juurest viis niidikene luurehiiglase Eerik-Niiles Krossi köögilaua ja skeemikeste juurde, siis praegusel juhul näib selle häbeliku, ohvrit veega pritsinud ning ära jooksnud ohtliku terroristi juurest samasugune niidike viivat otse meie peaminsiti kabinetti. Kaja Kallas ju teadis kuidagi väga kiiresti ja väga üheselt, kes nimelt on rünnaku taga. Või on Kaja Kallas selgeltnägija?Ma ei saa siin teha enamat kui vaid visata õhku oletus. Kui seda ründajat ei tabata ja see arusaamatu vahejuhtum jääbki lahenduseta (nagu see oli Vao põlengu korral), siis see vaid kinnitab mu oletusi. Näis. Aga selline lavastuse võimalus on praeguste andmete alusel täiesti olemas.Pilt on illustratiivne. Aga te võite sealt otsida doktoti autot.

NB! – ma vaid oletan —- Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst, doktor professor Peep Talving sattus kolmapäeva õhtul…

Posted by Harri Kingo on Neljapäev, 4. veebruar 2021

Allikas Harri Kingo Facebook

Allar Jõks ja Karl Joonas Kendla: „Kolmest põlvkonnast imbetsillidest piisab.“ Kuidas (mitte) põhjendada vaktsineerimise kohustuslikkust
eagripi vaktsineerimine Soomes
FOTO: ANDRES PUTTING

„Ma ei näe muud võimalust, kui muuta vaktsineerimine kohustuslikuks,“ esitas viimases Maalehes meditsiiniteadlase vaate professor Toivo Maimets. Juristidena ütleme, et sund on võimalik, aga seda võiks kasutada kõige viimase võimalusena.

Esitame alljärgnevalt õigusliku vaate, sest sundvaktsineerimine riivab põhiseaduses ettenähtud kehalist puutumatust ja enesemääramisõigust. Üldjuhul tohib inimest ravida ainult vaba ja teavitatud nõusoleku alusel, kusjuures igasugusest ravist võib põhjusest olenemata keelduda. Tahtevastast ravi võib rakendada üksnes siis, kui haige kujutab teiste inimeste tervisele arvestatavat ohtu.

Järelikult peab sundvaktsineerimiseks olema seaduslik alus ja ülekaalukas avalik huvi ning puuduma muud leebemad vahendid viiruse tõrjeks.

Vaktsineerimisega seoses on hetkel kiireloomulisemaid teemasid kui kohustuslikkus – tarneraskused, korruptsiooniriskide vähendamine ja ametiseisundi kuritarvitamine. Siiski tundub olevat viimane aeg algatada arutelu sundpookimise plusside ja miinuste üle.

Mida räägib teiste riikide kogemus?

Itaalia kehtestas 2017. aastal kümme kohustuslikku vaktsiini. Poolas on immuniseerimiskavas olevad vaktsiinid kohustuslikud ja vaktsineerimata lapsi kooli ei lubata. Samuti karistatakse nii Prantsusmaal kui ka Rumeenias vaktsineerimata laste vanemaid rahatrahviga. Meie põhjanaabrite 2017. aastal muudetud nakkushaiguste seadus sätestab, et patsientide ravimiseks peavad tervishoiutöötajad (sealhulgas praktikandid) olema mitme nakkushaiguse vastu vaktsineeritud.

Üks esimesi vaktsineerimisega seotud kohtulahendeid pärineb 1905. aastast, mil Ameerika Ühendriikide Ülemkohus tegi otsuse asjas Jacobson v. Massachusetts. Vaidluse keskmes oli küsimus, kas kohalikud omavalitsused võivad rõugete vastu vaktsineerimise kohustuslikuks muuta ja karistada kriminaalkorras vaktsineerimata laste vanemaid. USA Ülemkohus vastas küsimusele jaatavalt ja leidis, et kohalikud omavalitsused võivad kehtestada kodanikele mõistlikke kohustusi rahvatervise kaitseks, isegi kui need piiravad inimeste õigusi. Ka erapooletud kohtunikud võivad tulistel teemadel muutuda „emotsionaalselt üles köetuks”. Näiteks võib Ülemkohtu 1927. aasta otsusest asjas Buck v. Bell leida ühe ülemkohtuniku hinnangu vaktsiinivastaste kohta – „Kolmest põlvkonnast imbetsillidest piisab”.

Euroopa Inimõiguste Kohus on lubanud sundpookimist lahendis Solomakhin vs. Ukraina. Kaebajal tuvastati akuutne hingamisteede haigus ja kuna testide põhjal ei olnud difteeria vaktsiin talle vastunäidustatud, vaktsineeriti kaebaja epideemia ajal tema tahte vastaselt. Kohtu hinnangul riivab kohustuslik vaktsineerimine küll eraelu puutumatust, ent võib olla õigustatud vajadusega kaitsta rahva tervist, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt ravile allutatud isikut.

Kohus sõnastas kriteeriumid, mida sundvaktsineerimisel järgida. Esiteks, kui kaalukad on rahvatervise kaalutlused, mis nõuavad nakkushaiguste leviku piiramist, ja teiseks vaktsineerimise sobivus igal konkreetsel juhul. Kuivõrd epidemioloogiline olukord Ukrainas oli tõsine ja vaktsiin kaebajale sobiv, siis pidas kohus sekkumist isiku kehalisse puutumatusse möödapääsmatuks.

Sloveenia konstitutsioonikohus tunnistas 2004. aastal põhiseadusevastaseks nakkushaiguste seaduse, mis kehtestas vaktsineerimiskohustuse. Kohtu hinnangul ei sätestanud seadus vaktsineerimata jätmiseks põhjendatud erandeid (näiteks ei saanud keelduda usulistel põhjustel) ega kehtestanud vastutust vaktsineerimiskahjustuste eest.

Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda pole senini avaldanud otsust asjas Vav?ička jt vs. Tšehhi Vabariik. Selles asjas peaks kohus andma hinnangu kohustusliku vaktsineerimise lubatavuse ja vaktsineerimisest keeldumise tagajärgede kohta. Tšehhi Vabariik kehtestas laste kohustusliku vaktsineerimise, ent mitmed lapsevanemad keeldusid nõusoleku andmisest erinevatel põhjustel (usulised veendumused, ebakindlus vaktsiinide tõhususes, kartus jms). Selle tagajärjel karistati vaktsineerimata laste vanemaid rahatrahviga või keelati lastel lasteaeda minna. Nüüd peavad Strasbourgi kohtunikud tegema lahendi, mis on pretsedent kõikidele liikmesriikide kohtutele.

Otsene ning kaudne sund

Eeltoodud näited kinnitavad, et sundvaktsineerimist saab läbi viia otsese või ka kaudse sunni abil. Esimesel juhul kohustatakse kõiki laskma end süstida koos ähvardusega muuta karistatavaks vaktsineerimata jätmise tõttu nakkuse levitamine.

Teisel juhul kasutatakse kaudseid mõjutusvahendeid või piiratakse juurdepääsu avalikele teenustele nagu haridus või teatud töökohtadele. Samuti on avalikus mõtteruumis kõlanud üleskutseid, et vaktsineerimisest keelduja kannab ise oma ravikulud või hüvitab teise inimese nakatamise tagajärjel tekkinud kahju.

Lisaks ei saa alahinnata võimalust, et tulevikus on reisimise eelduseks vaktsineerimistunnistuse olemasolu.

Hetkel on vaktsineerimine Eestis vabatahtlik. Mida tuleks silmas pidada, kui soovitakse kohustuslikuks muuta?

Enne selgitus, alles siis sund

Sundvaktsineerimise esimeseks eelduseks on arstiteaduslik konsensus selle kasulikkuses. Seni on olnud meditsiinitöötajate seas vastandlikke arvamusi vaktsineerimise ohutuse ja tõhususe osas. Kui tervelt 86% Ameerika teaduse edendamise assotsiatsiooni teadlastest pooldavad vaktsineerimist, siis Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse uuringu kohaselt tunnevad paljud Euroopa riikide tervishoiutöötajad muret vaktsiinide kõrvaltoimete pärast. Ka koroonavaktsiini kiire turuletulek on tekitanud näiteks Saksamaa, Suurbritannia ja India arstide seas kõhklusi.

Teiseks tuleks eelistada niikaua kui võimalik mitteõiguslike vahendeid, et saavutada vaktsineerimise kõrge hõlmatus. Selgitustöö ja soovitused töötavad reeglina paremini kui hirm karistuse ees. Sanktsioonid võivad pigem kasvatada vaktsineerimisvastaste arvu. Samas on sotsiaalsete hoiakute kujundamine vaevarikkam, kui seaduses ühe paragrahvi lisamisega kohustuse tekitamine.

Ei maksa alahinnata ka, et avaliku arvamuse surve tekitab valitsusele ahvatluse näidata end jõulise ja tegusana.

Riikliku vägivalla oht

Arvamusvabaduse osaks on õigus toetada sundpookimist. Samuti õigus tunda hirmu vaktsineerimise kõrvalmõjude või skepsist vaktsiini kasulikkuse osas. Arutame nii, et hoidume siltide kleepimisest ja viha õhutamisest.

Halvim, mis võib juhtuda, on, kui „abielusõjast” väsinud eestimaalased kisutakse vaktsineerimissõtta. Koroona saab ükskord otsa, aga vaktsineerimine võib tulevikus seostuda riikliku vägivallaga.

Kaugel pole aeg, kus eliidi ja eesliinil olijate järel jõuab vaktsineerimise järg kõigi teiste kätte. See ei tohiks riigikogu tabada ootamatult.

Allikas

UUS VALITSUS | Vaata siit, kes hakkavad alates uuest nädalast Eesti elu suunama

Täna kinnitasid Keskerakonna ja Reformierakonna volikogud ametisse astuva valitsuse ministrid ja koalitsioonilepingu. Vaata siit, kes on need 15 isikut, kes nüüdsest alates Eesti juhtimise üle võtavad.

Keskkonnaminister Tõnis Mölder: 2019-2021 Riigikogu XIV koosseisu liige, sotsiaalkomisjoni esimees; 2017-2019 Tallinna abilinnapea.

Foto: Kiur Kaasik

Kultuuriminister Anneli Ott: 2020-2021 riigihalduse minister; 2019-2020 Riigikogu XIV koosseisu liige, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees.

FOTO: RAIGO PAJULA

 

Majandus- ja taristuminister Taavi Aas: 2019- majandus- ja taristuminister; 2015-2019 Tallinna linnapea.

Foto: Ilmar Saabas

Riigihalduse minister Jaak Aab: 2020-2021 haridus- ja teadusminister; 2017-2018 ja 2019-2020 riigihalduse minister.

Foto: Kiur Kaasik

Siseminister Kristian Jaani: 2013–2021 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri prefekt.

Foto: Jaanus Lensment

Tervise- ja tööminister Tanel Kiik: 2019-2021 sotsiaalminister; 2016-2019 Riigikantselei peaministri büroo juhataja.

Foto: Tiit Blaat

Välisminister Eva-Maria Liimets: 2019-2021 Eesti suursaadik Horvaatias, 2018-2021 Eesti suursaadik Tšehhimaal ja Sloveenias.

Foto: Horvaatia presidendi kantselei

Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus: varasem on varem töötanud eelarvetega rahanduskomisjonis ja nn euro-toomise-eelarve ning eelmise majanduskriisi ajal kuulus kriisi lahendajate tuumikusse. On varem olnud keskkonnaminister.

Foto. Ilmar Saabas

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo: valdkondlik ekspert, riigikogu liige, Reformierakonna sotsiaalvaldkonna töögrupi juht.

Foto: Rauno Volmar

Kaitseminister Kalle Laanet: on olnud minister ja osalenud kriiside lahendamises. Viimased aastad on ta juhtinud Riigikogu riigikaitsekomisjoni.

Foto. Karli Saul

MAaeluminister Urmas Kruuse: on pikalt olnud maaelu valdkonnaga seotud ja samuti on tal varasem ministrikogemus.

Foto: Sven Arbet

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna: on hariduse teemadele Riigikogus pikalt pühendunud.

Foto: Ilmar Saabas

Väliskaubandus- ja ITminister Andres Sutt: rahvusvaheline kogemus rahanduse ja panganduse valdkonnas.

Foto: Rauno Volmar

Justiitsminister Maris Lauri: ministrikogemus haridusest ja rahandusest.

Foto: Karli Saul

 

UUS VALITSUS | Vaata siit, kes hakkavad alates uuest nädalast Eesti elu suunama
UUS VALITSUS | Vaata siit, kes hakkavad alates uuest nädalast Eesti elu suunama

Allikas
Küsimused

Küsimused—-

1. Milline erakond tõstis käibemaksu 18 %-lt 20 %-le?

2. Milline erakond toetas Iirimaa abipaketti 800 miljoni euroga?

3. Milline erakond tõstis toasooja käibemaksu 5 % -lt 20 %-le?

4. Milline erakond tõstis maagaasi aktsiisi?

5. Milline erakond tõstis raamatute käibemaksu 5%-lt 9%-le?

6. Milline erakond tõstis majutusteenuste käibemaksu 5 % -lt 20 %-le?

7. Milline erakond tõstis kütuseaktsiisi 36 %?

8. Milline erakond tõstis kontsertide, spordiürituste, etenduste, muuseumide ja kinopiletite käibemaksu 5 % -lt 20 %-le?

9. Milline erakond kehtestas hooldusravis kuni 191,73 eurose omaosaluse?

10. Milline erakond kaotas hambaravi osalise hüvitamise?

11. Milline erakond kehtestas pakendiaktsiisi?

12. Milline erakond vähendas KOV-de tulubaasi 11,4 %-le?

13. Milline erakond peatas pensioni II samba riigipoolsed maksed?

14. Milline erakond tõstis rahva arvamusest hoolimata pensioniiga?

15. Milline erakond lõpetas pensionide tasuta kojukande?

16. Milline erakond kärpis oluliselt haigus- ja hooldushüvitisi?

17. Milline erakond tõstis ametiautode erisoodustusmäära 256 eurole?

18. Milline erakond on aidanud sulgeda enim postkontoreid ning ühistranspordiliine?

19. Milline erakond vähendas üliõpilaste sõidusoodustust?

20. Milline erakond kaotas maksusoodustused õppelaenu intressidelt?

21. Milline erakond kaotas õppelaenu kustutamise võimalused avalikus sektoris töötavatele noortele?

22. Milline erakond vähendas riigieelarveliste õppekohtade arvu?

Vastus: Reformierakond.

 

Allikas

Igor Gräzin: Reformierakonna välisministrid pidasid läbirääkimisi Moskvaga, et Eesti alad Venemaale ära anda

Seoses Reformierakonna algatatud initsiatiiviga korraldada Venemaaga ühinemise küsimuses rahvahääletus peab õigusteadlane ja endine Riigikogu liige Igor Gräzin vajalikuks meenutada olulist seika.

„Kuna Reformierakonna ettepanekud on seotud Eesti allutamisega Moskvale, pean vajalikuks meenutada: kaks Reformierakonna välisministrit õkva järjepanu on pidanud läbirääkimisi Moskvaga selleks, et ära anda Eesti territooriume Venemaale,“ kirjutab Igor Gräzin oma sotsiaalmeedias.

„Üks rääkija oli Kaljurand, kes püüdis sokutada meie maid läbi Vene välisministri Lavrovi. Meid oli neli saadikut, kes läksid Moskvasse, et seda ettepanekut nulli lükata. Tuletan meelde, et too maade äraandmise lepe on täna projektina tehtud MINU parandusega, mis VENEMAALE EI SOBI.“

Piirilepingu saaga

Eesti ja Venemaa esimene katse piirilepet sõlmida ulatub 2005. aastasse, kui 18. mail 2005 kirjutasid Eesti ja Venemaa välisministrid Moskvas alla uuele Eesti-Venemaa piirilepingule. Riigikogu ratifitseeris uue piirilepingu 20. juunil 2005, lisades ratifitseerimisseadusele preambuli, milles viidati Tartu rahulepingule ja öeldi, et võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga 122 on piiri osaliselt muudetud. Venemaad ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule ning ta võttis oma allkirja lepingult tagasi seda ratifitseerimata.

18. veebruaril 2014 allkirjastasid Eesti välisminister Urmas Paet ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov Moskvas järjekordse Eesti-Venemaa piirilepingu. Uus piirileping ei ole jõustunud, oodates mõlema riigi parlamendis ratifitseerimist.

Piirileppe ratifitseerimisel jääks Eesti lõplikult ilma 5,2% Tartu rahulepingu järgsetest aladest, st Narva jõe tagustest aladest ja Petserimaast, mis rahulepingu alusel kuuluvad Eestile.

The post Igor Gräzin: Reformierakonna välisministrid pidasid läbirääkimisi Moskvaga, et Eesti alad Venemaale ära anda appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Vahur Koorits Iraani tülist: rahvusvahelist õigust pole olemas

Jõud, mitte õigus on rahvusvahelistes suhetes otsustav

Rahvusvaheline õigus pole nagu põhiseadus

Rääkimine rahvusvahelisest õigusest jätab mulje, nagu oleks olemas õiguse valdkond, mis reguleerib rahvusvahelist suhtlust. See nimetus on eksitav. Rahvusvahelist õigust pole olemas, vähemalt mitte sellisel kujul, mis mulje jätab termin „rahvusvaheline õigus“.

Riigid ei lähtu rahvusvahelistes suhetes mitte rahvusvahelisest õigusest ega riikidevahelistest lepingutest, vaid oma huvidest. Kõik riigid, ka kõige nõrgemad, eiravad nahaalselt nii rahvusvahelisi kui riikidevahelisi lepinguid, kui selleks huvi on.

Näiteks on Tartu rahulepingus kirjas artikkel V, millest nähtub, et Eesti taotleb alalist neutraliteeti. Üldiselt Eestile Tartu rahuleping meeldib, aga selle punkti unustasime rõõmsalt ära, kui NATOsse astusime. Sellest pole aga midagi, et me mõned ebameeldivad punktid ära unustame. Keegi ei saa meid selle eest kohtusse kaevata, sest pole kohut, mis selle üle õigust mõistaks.

Termin „rahvusvaheline õigus“ tekitab paralleeli siseriikliku õigusega, kus on selged reeglid, kohtuvõim tülide ja korrarikkumiste lahendamiseks ning politsei, kohtutäiturid ja muu selline, mille toel kohtuotsuseid ellu viiakse. Rahvusvahelises õiguses pole peaaegu midagi sellist. On küll mõned rahvusvahelised lepingud, aga ka nende tekstides on nii suured augud, et sealt saaks tankiga läbi sõita. Pole peaaegu mingit erapooletut kohtuvõimu, mis lahendaks konflikte, ja kohe kindlasti pole kohtulahendite jõustamise mehhanismi. Maailmapolitseinik on puudu.

See tähendab, et riikidel on vabadus käituda, nagu nad tahavad. Seetõttu kirjeldatakse rahvusvahelistes suhetes kehtivat korda tihti kui anarhiat. Ainsaks piiranguks on teiste riikide reaktsioon. Kui riikide vahel tekib konflikt, siis ei lahendata seda mitte õiguse toel, vaid vastasseisu ja läbirääkimistega. Selle tulemuseks on tihti teatavad väljakujunenud käitumisreeglid, mille järgimisel eeldavad osapooled, et sellest tüli ei tule. Seda nimetatakse tihti jõudude tasakaaluks. Tugevamatel riikidel on aga rohkem jõudu oma huve kaitsta ja oma tahet teistele peale sundida. Kui riikide vahel tekib tõsine tüli, ei lahendata seda rahvusvahelise õiguse, vaid enamasti ikka sõjaga.

Kui USA tappis Iraani võimuka sõjaväelase Qassem Soleimani, küsisid Eestis paljud, kuidas klappis see rahvusvahelise õigusega. See küsimus on täiesti mõttetu. Rahvusvaheline õigus jätab väga ebaselgeks selle, mida riigid tohivad oma julgeoleku tagamiseks ja oma inimeste kaitseks teha. Samuti pole olemas erapooletut kohtuvõimu, mis hindaks USA ja Iraani vastukäivaid väiteid Soleimani tapmise asjaolude kohta. Kohe kindlasti pole olemas mingit mehhanismi, kuidas jõustada kohtuotsust, kui see oleks ühele osapoolele ebasoodne. Kui riikide vahel tekib terav tüli, siis seda lahendataksegi vägivallaga.

Pole mõtet küsida, kas seda tehes andis USA mingi õigustuse Venemaa või Hiina sarnastele sammudele. Ka Venemaa ja Hiina, nagu ka kõik teised riigid, käituvad ikka oma huvide, mitte selle järgi, mis on kusagil rahvusvahelises lepingus kirjas. Võõrriikide tippjuhtide tapmine pole Venemaale kindlasti võõras, meenutagem, mida tegi Nõukogude Liit pärast Eesti okupeerimist Eesti riigijuhtide ja nende peredega. Kohe kindlasti ei vaja Venemaa sellisteks sammudeks mingit ettekäänet.

Küll aga tuleb alati olla mures selle pärast, et vaenutsevad riigid tunnevad ühe poole sammu korral enamasti vajadust astuda vastusamm. See tuleb aga jõudude tasakaalu loogikast, mitte rahvusvahelisest õigusest.

On mõttetu rääkida rahvusvahelisest õigusest, palju mõistlikum oleks rääkida jõudude tasakaalust. Rahvusvaheline õigus ei mõjuta peaaegu midagi, jõudude tasakaal mõjutab aga peaaegu kõike. Siinjuures pole tähtis, mida meie siin Eestis arvame või soovime. Selline maailm on ja meil on mõistlik sellisena seda ka võtta.

Allikas

Riik hakkab karistama vaeseks olemist – ära võidakse võtta juhtimis- ning valimisõigus

TÜÜPILINE KOHT, KUST VAESEID ELAMAS LEIDA VÕIB. TÕNISTE PLAANI KOHASELT KAOVAD TAOLISED KOHAD AASTAKS 2025. (FOTO: KARIN KALJULÄTE)

Statistikaameti andmetel elasid 300 000 Eesti elanikku mullu suhtelises vaesuses. Nüüd hakkab riik selle vastu karmimalt võitlema, võttes vaestelt ära juhtimis- ning valimisõiguse.

„Vaesed ei maksa makse või maksavad neid väga vähe aga naudivad kõiki samu hüvesid nagu teised, kes on riigile truud alamad ja maksavad korralikult makse. Ma ei hakka keerutama – vaesed on Eesti riigile suureks koormaks ja taoline olukord ei saa kaua kesta,“selgitas rahandusminister Toomas Tõniste riigi vajadust võidelda senisest karmimalt Eestis lokkava vaesusega.

Kaalumisel oli ka vaesusmaks

„Alguses oli meil Rahandusministeeriumis laual plaan, et maksustame vaeseks olemise aga ruttu sai selgeks, et ei saa võtta midagi sealt, kust midagi võtta pole. Seetõttu ongi kabinetivaikuses juba tükk aega valminud seaduseelnõu, mis lühidalt öeldes teeb vaeseks olemise üsna keeruliseks igaühele, kes selle tee valib või valinud on,“ ütles minister.

Määruse kohaselt saab riik rakendada erinevaid aktiivmõjutusmeetmeid neile, kes täna on liiga vaesed – näiteks võtta neilt ära juhiloa, keelata neil valimistel osalemine või miks mitte peatada ka nende jahitunnistuse, relvaloa ja kalastuskaardi kehtivuse. „Taoline karistus peaks iga vaese mõtlema panema, kas ta ikka tahab edasi vaene olla või on lihtsam jõukas olla.“

Eelpoolnimetatud sätteid tohib Tõniste sõnul rakendada kõigi nende vaeste puhul, kes on ilma mõjuva põhjuseta valinud mitterikkaks olemise tee. Samuti saab kohtutäitur õiguse arestida autoliisingu või laenu makseid, mida vaeste eest teevad kolmandad isikud.

Täiesti uue liigina on Eestisse siginenud nn uusvaesed ehk noored lumehelbekesed, kes selle asemel, et tööle minna, eelistavad kodus vanemate juures nende kulul elada või siis sihitult linnades gängides hulkuda. 

Minister loodab seaduse tugevat mõju vaesuse väljajuurimisele

„Loodan väga, et uutel reeglitel on tugev ennetav mõju ja et vaeste inimeste read hakkavad kahanema. Kõigil vaestel, kes ei soovi enda olukorda paranda, hakata näiteks ettevõtjaks või minna palgatööle, et riigile makse tublilt maksta, tuleb nüüd arvestada sellega, et riigil on tõhusamad hoovad vaeseks olemise karistamiseks,“ rõhutas rahandusminister Toomas Tõniste.

Samas annab seadus tema kinnitusel kohtule ka üsna laia kaalutlusõiguse, sest juhtumeid on väga erinevaid. Ka ei jõustu juhiloa või mõne muu õiguse peatamise otsus koheselt.

„Kui vaene inimene näitab üles head tahet minna 30 päeva jooksul tööle, jäävad talle load alles. Tasub rõhutada, et riiki eriti ei huvita, mis viisil mittevaeseks olemise raha teenitakse, peaasi, et riigile makse makstakse,“ kinnitas Tõniste.

Ainukesed vaesed, kellega riik mingit tegemist teha ei soovi, on vaesed kodutud loomad. Põhjus on ilmselge – need ei maksa ju mingeid makse ja näuguvad tüütult. Ehk siis vähemalt käitumiselt on nad sarnased inimvaestele.

Kohtutäiturid saavad õigusi juurde

Pärast seaduse vastu võtmist suurenevad oluliselt kohtutäiturite õigused ja kohustused, kel tuleb regulaarselt vaestega suhelda ning uurida nende sissetulekute seisu ja vaeseks olemise põhjuseid. „Kui muu ei aita, peab täitur vaeste eluruumid ja kinnisvara läbi otsima, et leida sealt vara, mida arestida ja maha müüa,“ lisas Tõniste. „Riik peab oma osa kätte saama – see on nagu aamen kirikus!“

„Rikkaks olemisest teadlikult kõrvale hoidmine on muude riiklike küsimuste kõrval üks peamine probleemteema. Seega on väga positiivne, et riiklike survemeetmetega lahendatakse praktikas kerkinud vaeste probleeme ja tuuakse selgus küsimustes, mis on siiani olnud lahendamata,“ kiitis Tõniste valitsuskabineti valmisolekut seadus ka kiirelt heaks kiita.

Vaeseid on Eestis koormavalt palju

Suhtelises vaesuses elas mullu statistikaameti andmete kohaselt 22,6% Eesti elanikkonnast ehk 295 000 inimest, kes kokku jätavad igal aastal riigile makse maksmata miljoneid eurosid. Iga aasta lisandub neid vaeseid juurde mitu tuhat.

Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal inimene, kelle kuu netosissetulek oli väiksem kui 523 eurot. 2016. aastal oli see 469 eurot. Absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu netosissetulek oli väiksem kui 207 eurot, 2016. aastal 200 eurot. Absoluutses vaesuses elas mullu aastal 3,4% elanikkonnast ehk 44 000 inimest, mis on 2016. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti rohkem. Selle vaeste grupiga alustab riik oma karmi võitlust kõige esimesena.

Vaestele meeldib pargipinkidel magada. Tulevikus võib taoline tegevus tuua kaasa suure rahatrahvi, sest see jäljendab liialt vaeste elustiili.

„Eks me oleme seni natuke ka seda vaeste statistikat ilustanud – näiteks meie, poliitikute, heldelt jagatud riiklikud toetused ja pensionid aitasid paljudel inimestel takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 38,5% elanikkonnast ja absoluutses vaesuses 22.8% elanikkonnast,“ sõnas Tõniste võidukalt.

Rikkad ei salli vaeseid eriti

Eelnõu analüüsifaasis küsitles Rahandusministeerium kokku ca 1000 jõukat inimest ning neilt küsiti, mida nemad vaestest ja vaesusest arvavad. Enamik vastuseid oli üsna tugeva negatiivse alatooniga ja väga paljusid häiris kogu see teema üldiselt.

Toomas Tõniste on asja kätte võtnud lõpuks ja vaesusega võitlema hakanud. Keegigi. (foto: EU2017EE Estonian Presidency)

„Meie eesmärgiks nüüd ongi, et aastaks 2025 ei oleks meie kallis Eesti riigis enam kasutusel selliseid koledaid sõnu nagu suhteline või absoluutne vaesus ja valitseks ühtne rikaste jõukate inimeste mass, kes maksaksid riigile ka korralikult makse,“ lisas rahandusminister Toomas Tõniste.

Allikas

EUROOPA LIIDU KOOSTATUD RAPORT: Eestisse mahuks 7,6 miljonit pagulast?

EU on koostanud aastal 2010 nn. lõpliku raporti pagulaste ümberpaigutamisest. 

Euroliidus tegeletakse arvutamisega, kui palju migrante võiks veel igasse riiki toppida.      Lk 109 selgub, et Eestisse mahuks neid üle 7,6 miljoni ja Soome koguni üle 62 miljonit.

Tegu pole küll (veel) Brüsselis vastu võetud seisukohaga, kuid see, et selliste arvutustega tegeletakse, tekitab külmavärinaid.

Paljud peavad seda naljaks aga meile tundub, et tegemist täiesti reaalse plaaniga.

Foto: väljavõte State Watch ajajoonelt

Tähelepanu tasub pöörata ka Punkt: “6. Start with small numbers to make relocation understandable and acceptable to the general public.A sense that experts working on refugee and asylum issues across Europe worry that the public would not accept relocation, largely due to fear of the scale of movements, leads to the suggestion that any relocation programme should start with relatively small numbers. Indeed, this has largely been the case for the existing pilot projects.”

TÕLGE:

“6. Alusta väikeste arvudega, et ümberpaigutamine oleks mõistetav ja üldsusele vastuvõetav. On mõistetav, et pagulaste ja varjupaigataotlustega tegelevad eksperdid kogu Euroopas muretsevad, et üldsus ei nõustu ümberpaigutamisega, mille põhjuseks on peamiselt hirmud liikumise ulatuse pärast, soovitus, et igasugune ümberpaigutamisprogramm peaks algama suhteliselt väikeste arvudega. Tõepoolest, see on suuresti olnud olemasolevate katseprojektide puhul.”

Allikas