Kas sündinud on uus baaside leping?

Eesti ja Ameerika Ühendriikide uut kaitsekoostöö kokkulepet võib küll võrrelda baaside lepinguga, mis sõlmiti 1939. aastal NSV Liiduga, kuid nii dramaatiline olukord tegelikult siiski ei ole, sest siia paigutatud vägede suurus on palju tagasihoidlikum kui toona, USA osariiki ei saa Eestist mitte kunagi ning see kokkulepe sõlmiti meie valitsuse vabal tahtel, mitte USA sõjalise ähvarduse tõttu, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja ja kodanikuaktivist Andres Laiapea.

1939-punaarmee-veereb-sisse

Ettepaneku lepingu sõlmimiseks tegid eelmise aasta augustis küll Ameerika Ühendriigid, et luua täpsem õiguslik regulatsioon USA relvajõudude suurendatud kohalolekuks Eestis, kuid selle kohaloleku suurendamist taotlesid just Eesti poliitikud, kelle arvates aitab USA võitlejate viibimine Eestis heidutada Venemaad, et see ei laskuks mingitesse avantüüridesse.

Eelmisel nädalal sai kokkulepe valitsuse heakskiidu ning teisipäeval allkirjastasid selle kaitseminister Margus Tsahkna (IRL) ja USA suursaadik James Melville. Nüüd peab lepingu ratifitseerima Riigikogu, kus ei ole oodata ühtegi vastuhäält. Riigikogu väliskomisjoni endine esimees Enn Eesmaa (Keskerkond) ütles telesaates “Foorum”, et nägi selle lepingu sõlmimist hea meelega ning see on Eesti jaoks väga tõsine asi ennekõike liitlassuhete kindlustamiseks Ameerika Ühendriikidega. Ta avaldas lootust, et see jõuab varsti Riigikogu ette.

Kui uskuda arvamusuuringuid, siis kaldub rahvas liitlasvägede kohalolekut Eestis üldiselt toetama, kuigi esineb suuri erinevusi erinevate rahvusgruppide suhtumises. Kaitseministeeriumi tellimusel eelmise aasta sügisel läbiviidud küsitlus näitas, et 86% eestlastest on kindlasti või pigem NATO liitlasvägede Eestis viibimise poolt, aga 56% muulastest vastu. Kui eestlased näevad peamist julgeolekugarantiid NATO liikmelisuses, siis muulased koostöös ja heades suhetes Venemaaga.

Mis puudutab koostööd ja häid suhteid Ameerika Ühendriikidega, siis seda nimetas kolme kõige olulisema julgeolekutagatise hulgas veerand eestlastest, veidi vähem kui kümnendik muulastest. Liitlaste relvajõudude alalist viibimist Eestis pidas nii oluliseks mõne protsendi jagu vähem vastajaid. Üldises pingereas jagas see 6.-7. kohta. Täpselt sama palju, 17%, oli kokkuvõttes neid, kelle arvates kuulub Eesti kolme peamise julgeolekutagatise hulka kuulumine Euroopa Liitu.

Koostööd ja häid suhteid Venemaaga juba prooviti 1939. aastal, kui sõlmiti Eesti ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel lasti riiki NSV Liidu väekontingent. Kuigi lepinguosalised tunnustasid selles Tartu rahulepingut ning kinnitasid mittesekkumist teise riigi siseasjadesse, inkorporeeriti Eesti juba vähem kui aasta pärast NSV Liidu koosseisu. Seetõttu tunnevad paljud eestlased veel tänapäevalgi, et Venemaad ei saa usaldada ning parem on karta kui hiljem kahetseda.

Liitlasvägede viibimine Eestis kiidetakse seega üldiselt heaks, kuid samas ei peeta seda jugeolekutagatisena kõige olulisemaks. Eestlaste meelest on kõige olulisem NATO liikmelisus ise, seejärel iseseisva kaitsevõime arendamine ning siis koostöö ja head suhted Ameerika Ühendriikidega, millele järgnevad kohe liitlasvägede kohalolek ja Balti riikide kaitsealane koostöö.

Kahepoolseid kaitsekoostöö kokkuleppeid on Ameerika Ühendriigid sõlminud ka paljude teiste riikidega, näiteks eelmise aasta sügisel Soomega. Eesti puhul on see täienduseks varasemale NATO liikmesriikide vahelist relvajõudude staatust käsitlevale kokkuleppele, asendades ühtlasi 2015. aastal sõlmitud kaitseväe valduses olevate alade ja ehitiste kasutamise kokkulepet.

Lepingud on riikidevahelise suhtluse loomulik osa ning kui Eestis on otsustatud, et Venemaa võimalike ambitsioonide ohjeldamiseks on vajalik liitlasvägede alaline kohalolek, siis on loomulik, et seda korraldatakse selgele õiguslikule alusele tuginedes. See ei tähenda seda, et Eesti oleks kaotanud oma suveräänsuse. Kui võimule valitakse inimesed, kes Eesti praegust julgeolekupoliitikat ei toeta, siis võivad nad sellest loobuda. Hetkel vastab valitsuse käitumine aga rahva enamuse tahtele.

Nii võis muide olla ka 1939. aastal, kui loodeti, et baaside lepingu sõlmimine hoiab sõja Eestist eemal. Kas meie tänane julgeolekupoliitika osutub edukamaks, see selgub alles tagantjärele, tulevikus.

 

Andres Laiapea

 

Allikas

 

USA analüütik: Trump peab varsti otsustama, kas Balti riikide kaitsmine on väärt kolmandat maailmasõda – DELFI

 

USA presidentide George W. Bushi ja Barack Obama administratsioonide liige olnud Paul D. Miller kirjutab ajakirjas Foreign Policy, et ennustas neli aastat tagasi ette Venemaa sissetungi Ukrainasse ning nüüd ennustab ta, et Balti riigid on järgmised ning sellest saab USA presidendiks valitud Donald Trumpile üks esimesi ja suuremaid proovikive.

Milleri sõnul usub Venemaa president Vladimir Putin, et hegemoonia lähivälismaa üle on vajalik Venemaa julgeolekule tema usu tõttu Venemaa riikluse ja ajaloolise saatuse kohta. Kremlit näib Milleri sõnul juhtivat veider segu Vene natsionalismist, religioonist, saatusest ja messianismist. Selle narratiivi järgi on Venemaa õigeuskliku kristluse kaitsja ning tema missioon on usku kaitsta ja levitada.

Reklaam

Miller kirjutab, et ratsionaalne Venemaa ei näeks NATO ja Euroopa Liidulaienemist ohuna, sest see suurendaks tegelikult ka Venemaa julgeolekut ja jõukust. Putini ja teiste venelaste jaoks, kes näevad maailma läbi Vene religioosse natsionalismi prillide, on aga lääs loomupäraselt ohtlik degenereerumise ja globaliseerumise tõttu.

NATO kindral: Trump ei mõtle NATO kohustustest loobumist tõsiselt (11) 17. november 2016
Obama: meie lubadus ja lepingukohustus kaitsta iga liitlast jääb püsima (29) 16. november 2016

Sellest vaatepunktist ei ole NATO liberaalse korra heatahtlik tagaja Euroopas, vaid degenereerunud lääne vaenulik esindaja ja peamine takistus Venemaa suureks saamise ees, kirjutab Miller. Seega nõuab Putini suur strateegia NATO lagundamist ning spetsiifilisemalt peab ta muutma vastastikuseid julgeolekugarantiisid ette nägeva artikli viis tähendusetuks.

Milleri sõnul on Putinil juba korda läinud NATO usutavust õõnestada Gruusias ja Ukrainas.

Milleri hinnangul on Putinil praegu kõige soodsam rahvusvaheline keskkond Vene ekspansionismi jätkamiseks pärast külma sõda. Euroopa ühtsus mureneb, NATO liikmed seavad kahtluse alla julgeolekupakti väärtuse ning USA järgmine president näib olevat avalikult Venemaad soosiv ja valmis Venemaa vastutustundetu käitumise andeks andma.

Putini järgmine samm on ohtlikum kui eelmised, sest tõenäoliselt liigub ta Balti riikidesse, mis on NATO liikmed, kirjutab Miller. Ta ei saada sinna üle rahvusvahelise piiri suuri vormiriietuses Vene sõdurite formatsioone, sest isegi kõige ettevaatlikumad NATO liikmed ei eira Milleri hinnangul varjamatut konventsionaalset sissetungi.

„Selle asemel sütitab Putin ilmselt järgmise kahe aasta jooksul ebaselge militariseeritud kriisi, kasutades eitatavaid käsutäitjaid. Võib-olla hakkavad vene keelt rääkivad lätlased või eestlased (veerand lätlastest ja eestlastest on etniliselt venelased) mässama, meelt avaldama oma õiguste eest, väites, et neid kiusatakse taga, ja paludes „rahvusvahelist kaitset“. Tekib kahtlaselt hästi relvastatud ja hästi väljaõpetatud „Balti Venelaste Vabastamise Rahvarinne“. Mõned suurt kõlapinda omavad mõrvad ja pommiplahvatused viivad Balti riigid kodusõja äärele. Välja võib ilmuda madala aktiivsusega vastupanuliikumine.

Venemaa blokeerib kõik ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonid, kuid pakub ühepoolseid rahuvalveteenuseid. Kohtub Põhja-Atlandi Nõukogu. Poola juhib jõupingutusi artikli viis käivitamiseks, deklareerimiseks, et Balti riigid on Venemaa rünnaku all ning Vene agressiooni vastase kollektiivkaitse alustamiseks. Sakslased ja prantslased on raevukalt vastu. Kõik vaatavad Ühendriikide poole, et näha, kuhu poole alliansi liider kaldub.

Kui allianss ei käivita artiklit viis, muutub NATO vastastikuse kaitse garantii funktsionaalselt tähendusetuks. Ükski alliansi liige ei usu enam, et leping garanteeriks tema enda kaitsmise Venemaa vastu tulevikus. Geopoliitiline kell keeratakse tagasi 1939. aastasse. Mõned Ida-Euroopariigid võivad valida Venemaaga kampa löömise. Teised, alates Poolast, hakkavad hambuni relvastuma. Putini unistus killunenud läänest ja avatud tegevusväljast Euroopas realiseerub.

Aga kui allianss käivitab artikli viis on see samaväärne lääne sõjakuulutamisega Venemaale. Ja siis peab Trump otsustama, kas Lätikaitsmine on väärt kolmanda maailmasõjaga riskimist,“ kirjutab Miller.

??????? ????? ????????? ?????????? ????????? ? ??????

 

03 ????? 2016 17:48

  72631 19
  • ??????? ?????. ???? ? ????? ?????????
??????? ?????. ???? ? ????? ?????????
??????? ?????, ??????? ????????????? ? ?????????? ??? ?? ??????????????, ???????? ????????? ??????????? ??????????, ??? ??????? ?????????? ????? “?????????” ? ??????. ????? ????????? ????? ?????? ? ?????? ? ??????????? ????????? ???????????? LRT Lituanica, ???????? ??????? American Forces Network Europe.
“????????????? ?????? ??????? ??????? ? ???, ??? ?? ????? ???????????, ??? ??? ? ??????? ? ??? ??????. ?? ????? ???????????? ? ??????, ???? ? ??????? ? ??? ???? ?????? ??????. ????????? ???? ????????? ?? ??????????? ?????????, ? ??????????? ????????? — ?? ?????????? ????? ??????????. ?????????????? ??????????? ??????, — ?????, ?????? ?????? ??????????? ????? ????? ?????? ????”.
?? ?????? ??????, ???????, ????? ? ?????? ?????? ??????????? ??????????? ??????? ?? ??????????? ??????????.
“???? ????? ??????”, — ?????? ??????? ?????.

Riidesse! Kaks minutit!

Aknaklaasid värisesid, kui raksaki! uks maha murti.

Köögipõrandale astusid suured rasked saapad.

“Riidesse! Kaks minutit!” kõlas madal käskiv hääl.

“Kuhu me nüüd… niiviisi … kesk ööd…?” proovis pereema leplikult.

“Presidendiks!”

Inno ja Irja kohvik: Kas diktatuur on Eestile lahendus?

Kas diktatuur on Eestile lahendus?

Eestis valitseb diktatuur. Seda küll kusagil kõva häälega välja ei öelda, aga see on tõde. See on nn eestimeelne diktatuur, aga sedagi teatud mööndustega. Näiteks EKRE juhid Mart ja Martin Helme seltskonda ei kuulu, sest pole oma natuke rohkem rahvuslike vaadete tõttu sobilikud Brüsseli võimukandjatele. Kuigi EKRE on samasugune natsipartei nagu Soome Perussuomalaiset, siis Soome puhul seda sallitakse, Eestis aga mitte. Soome ongi erand, Euroopa pailaps, kellele anti isegi õigus nõuda nn PIGS riikidele antud laenude tagatiseks garantiisid, saari Vahemeres. Samuti võivad Soome juhid vaatamata Venemaa suhtes kehtastatud karmidele sanktsioonidele kohtuda Venemaa riigijuhtidega ning ajada sanktsioonide varjus äri Venemaaga. Eestile sellist luksust ei lubata. Eestis valitseb mõõdukas, Brüsseliga kooskõlastatud rahvuslus ja teisi vaateid ei sallita. Nii on Eestis taga kiusatud opositsioon, nii EKRE kui Keskerakond. Poliitiline politsei Kapo jälgib teraselt opositsiooni tegevust ja õõnestab seda.

Nii nagu diktatuurile omane, rahvas seda eriti  ei armasta. Seda näitavad avaliku arvamuse küsitlused, mis on Eestis veel lubatud ja vähemalt püüavad paista objektiivsed. Ent valimised võidab alati võimuliit, seegi on diktatuurile omane. Ärge küsige minult, palun, kuidas see käib. Nõukogude Liidus oli see nii – kõik kirusid, aga ikka valiti pukki samad näod. Selline süsteem toimib täna hästi näiteks Hiinas, mis on kaasaja diktatuuri musternäide ja mida kogu maailm viimasel ajal imetleb. Isegi Euroopa Liit, mis varem võttis eeskuju USA-st, on viimasel ajal hakanud rohkem vaatama Hiina poole. Tahetakse korrata Hiina imet. Üks selle ime alustalasid on diktatuur, rahva allutamine ühe poliitilise grupeeringu tahtele. Inimõiguste rikkumiste peale lihtsalt vilistatakse.

Diktatuur on maailmas enim levinud valitsemisvorm. Demokraatiat, või kaasajal pigem näilist demokraatiat saavad lubada endale ainult vähesed väljavalitud vanad riigid nagu Inglismaa ja Rootsi. Isegi USA pole mingi demokraatia, seal valitseb rikaste diktatuur, plutokraatia, süsteem, mida on edukalt kopeerinud Venemaa. Demokraatiat ei soosita isegi neis riikides, kuhu demokraatiat on nö eksporditud. Afhanistanis ja Egiptuses korraldati vabad valimised, aga nende tulemused kuulutati kohe tühisteks. Egiptuses upitati Lääne kaasabil uuesti võimule endise diktaatori Hosni Mubaraki seltskond. Või mis Egiptus, isegi Kreekas ei sobinud rahva arvamus kuhugi, ning seda sunniti Brüsselist muutma. Inglismaal läks samuti rahva arvamus referendumil vastuollu Brüsseli huvidega, aga Inglismaa kui kaasaja parlamentaarse demokraatia hälli peale Brüsseli autokraatlik hammas ei hakka. Diktatuuriga flirtimine pole tänapäeval mingi ime, sest diktatuurirežiimiga on lihtsam asju ajada: selle abil on kergem rahvast allutada ja kontrollida, on vähem nö üllatusi.

Läänele on sobilikum ja mugavam, kui Eestis valitseb diktatuur. Ja kui aus olla, siis on diktatuur valitsenud Eestis viimased tuhat aastat, kui üksikud võnked 1920ndatel ja 1990ndate alguses välja arvata. Võib isegi väita, et ega inimesed Eestis muud moodi ei oskagi, mida on väidetud ka Vene inimeste kohta. Et neile meeldibki diktatuur, selline kindla käega juhtimine. Ja vahet suurt polegi, kes pukis on. Vahel on diktatuur karmim nagu Ivan Julma või Stalini ajal, vahel leebem nagu Gorba ajal. Aga süsteem on ikka sama. Aga mitte ainult Venemaal, Adolf Hitleri puhul armastatakse korrata, et ta tuli võimule demokraatlikul teel, ameeriklased eelistavad viimasel ajal üha rohkem kindla käega juhti.

Diktatuur on mugav valitsejatele, aga väga ebamugav inimestele. Suurtes riikides, impeeriumites nagu Hiina või Venemaa ei kujuta diktatuur erilist probleemi, sest inimesi on palju ja kui mõni hammasrataste vahele jääb, siis leitakse alati uued. Samas väikestes riikides nagu Rootsi või isegi Inglismaa pole diktatuur eriti otstarbekas, sest inimesi on vähe ja kui mõni hammasrataste vahele jääb, siis on kaotust raske korvata. Näiteks Portugalis, kus valitses diktatuur veel 1974. aastal, käis majandus lõpuks alla ning rahvas muutus väga rahulolematuks. Diktatuurile on omane, et uusi ideid ei sallita ja seetõttu kannatab konkurentsivõime. Lõpuks tegi sõjavägi, üks diktatuuri alustalasid ise diktatuurile lõpu, sest sõjaväelased olid väsinud kurnavatest sõdadest Aafrikas. Portugalis saadeti kohe laiali poliitiline politsei, mis võimaldas korraldada vabad valimised, mille võitsid kommunistid, kes olid olnud aastakümneid põlu all. Portugal lakub diktatuuri haavu tänaseni.

Eks Eestis on läinud asi diktatuuriga samuti liiale, mistõttu võib arvata, et kui režiim kukutada ja korraldada vabad valimised, siis võidaks kindlasti praegune opositsioon, see on Keskerakond ja EKRE. Võimuliit teab seda, mistõttu ei lasta EKRE-t ega Keskerakonda kunagi võimule. Eestis kotitakse opositsiooni ja nende juhte samasuguse aktiivsusega nagu Valgevenes, Venemaal või Hiinas. Diktatuur on Eestis mugav lahendus, aga kas ka parim? Portugal on hea näide, kuidas diktatuuri tingimustes kannatavad nii majandus kui kultuurielu. Portugali jaoks polnud see suur kaotus, sest portugali keele kõnelejaid on maailmas tänu Brasiiliale 150 miljonit. Eesti keele kõnelejaid on miljoni jagu ja neid jääb kiiresti vähemaks.

 

Allikas: Inno ja Irja kohvik: Kas diktatuur on Eestile lahendus?