Toit

90eurose kilohinnaga veiseliha rabati Eestis ära kahe tunniga

Jaapanist pärit wagyu tõugu veiste liha on erilise marmorja väljanägemisega ja suus sulav. Siinsed gurmaanid olid selle eest valmis maksma kõrget hinda, kuid liha said vaid kiird.

Wagyu tõugu loomade liha on marmorja välimusega – kiudude joonis ja muster näevad välja nagu see kaunis kivi.

„Wagyu suvaline tükk on pehmuselt nagu meie lihaveise välisfilee. Maitse on väga hea,” rääkis MTÜ Liivimaa Lihaveis eestvedaja ja Puutsa talu perenaine Airi Külvet loomast, kelle ta lasi lihaks teha juunis.

Selle wagyu härja kannab geeni, mis muudab rasva sulamistemperatuuri. Kuna rasv sulab madalamal temperatuuril, tekitab see suus erilise tunde.

Kui Külvet pani Facebooki kuulutuse, et müüb wagyu tõugu härja liha, läksid 90eurose kilohinnaga välisfilee ja antrekoot ära vaid kahe tunni jooksul. Ülejäänud tükid leidsid omanikud kahe päevaga. „Tekkis jõuluvana tunne – jagasin seda liha ja kõik said vähem kui tahtsid,” rääkis kasvataja.

Seejärel ilmusid välja lätlased, kes tahtsid ta järgmise wagyu ära osta, lubades maksta rohkem, kuna nad ostavad seda liha Saksamaalt 160 euroga kilost. „Ma ütlesin, et ei müü neile, vaid teen pigem inimesi rõõmsaks,” lisas Airi Külvet.

Mis teeb wagyu veise liha nii kalliks?

Jaapan lõpetas 1992. aastal selle tõu elusloomade müügi ära, seetõttu saab kasutada vaid spermat või viljastatud munarakke ehk embrüoid. Sakslasest investor ostis st üheksa embrüot ja tiinestamiseks üheksa looma. Siirdamisel tiinestus neist neli. Arvestades, et ühe embrüo hind on 1200 eurot, on looma „hakkama panek” päris kallis lõbu. Wagyud kasvasid suureks Külveti karjas.

Wagyu tõugu loomad näevad välja pigem nagu piimaveised. Pildil olevate loomade iseloom pole aga kiita.

Liha sellise hinnaga müües sai napilt embrüote hinna tagasi ja looma söötmiskulud tasa.

Wagyud kasvavad tapaküpseks tunduvalt aeglaslt kui teised lihaveised, ka see teeb liha kallimaks. Neid tuleb õige mitu aastat kasvatada, eriti kui teha seda rohumaal, mitte laudas teraviljaga nuumates. Airi usub, et rohumaal kasvanud loomade liha on laudas nuumatute omast tunduvalt maitsvam.

„Kaheaastaselt olid nad nagu lüpsilehmad, suured ja kandilised. Nad ei ole üldse lihaveise moodi,” rääkis ta. Sellel tõul on hästi peen luustik ja jalad on poole peend kui meie lihaveistel. Oktoobris oleksid wagyud saanud viieaastaseks. Ühe maine teekond lõppes aprillis ja teisel juuni keskel. Kui tavaliselt kaaluvad lihaveised 500–600 kg, siis wagyu härg kaalus tonni kanti ja ainuüksi lihakeha oli 504 kg.

„Kuna see liha on nii maitsev, siis kasvatan neid kas või enda jaoks,” kinnitas Airi Külvet plaani selle tõu kasvatamist jätkata.

ÕLLEGA JOOTMINE JA MASSRIMINE

Müüt või tõde?

Wagyu veiste kohta levib müüt, et neid joodetakse ja masseeritakse õllega. Õllega jootmine tuleneb ajaloost. Kuna see liha on nii hinnatud, siis vanasti piisas Jaapanis terve perekonna sissetulekuks, kui kasvatada kaks veist aastas. Jaapani suved olid hästi ad ja siis joodeti seal peres peetud ühele või kahele veisele õlut, et neil söögiisu ära ei kaoks.

Õllega veiseid ei masseeritud. Massaažiks kasutati Jaapanis riisiluudasid – laudas kinni olev loom ei saa ennast ise sügada, ja kui tal on ebamugav, siis kasv kannatab.

Näiteks Puutsa talu loomadel on talveperioodil sügamisharjad, suveks puud-põõsad ja nüüd ka spetsiaalne sügamisriistapuu.

Allikas

%d bloggers like this: